punkt

haaran pihku pliiatsi ja panen paberile punkti..panen punkti liikuma ja saan tulemuseks joone....imetlen saavutatut ja vajun väsinult lauale kössi, viskun põrandale pikali ja haaran endaga kaasa armsaks saanud pliiatsi ning joonega illustreeritud paberi..ruudulise paberi..

vaatan joont paberil ja paberit joone all ja siis...siis paberit joonega ja joont paberiga ühekorraga..tahtmatult, täiesti põhjuseta, endalegi arusaamatul kombel hakkan naerma..naeran, kuni naerulihased krampi tõmbuvad, pühin ka tekkinud naerupisara..püüan tõsiseks tagasi muutuda...katsun jõuda tasemeni, mil olen taas adekvaatne seda paberit vaatama..lõpuks saavutan edu..silmitsen ruudulist paberit enda ees ning punktist tekkinud joont sellel..värisev...värisev punane joon..

taaskord asetan paberile pliiatsi,...tekitan punkti..panen punkti jooksma..tekib veel üks joon..joon...tekitan jooni veel ja veel..olen hakkama saanud tähtede loomisega..kordan tegevust..tekivad sõnad..vorbin valmis mitmeid sõnu, panen ritta sõnad..tekivad laused..liidan laused..saan tulemiks jutu, milles puudub seos..tekib suvaline mõtetejada..segadusse ajav tekst, lausa ajuvabals mõttetu lausetejada..

liidan veelkord pliiatsi ja paberi omavahel..tekib veel üks punkt..panen sellegi jooksma..jooksutan seda üle eelnevalt vorbitud puntiliste joonte..tekib mahakriipsutatud sõnaderägastik..paber täitub jooksmisest väsinud punktidega..pliiatsist kaob elujõud..ka pliiatsit hoidev käsi väsib..jääb vaid tekst, mis koosneb sõnadest, mis tekkisid tähtedest, mis said omakorda alguse kriipsust, mille jättis endast maha jooksev punkt..ja selle kõige peal on suurt maratonijooksu harrastanud punkt..ehk siis...paberil pole mitte midagi, kuna mahatõmmatut ei loeta..seega võrdub see mitte millegagi, võrdub tühjusega..jääb vaid vaikus..jah, vaikus..sosistav vaikus..