Sünnilugu

Sel pildil: Ootus sai mööda ja valu läks üle, meie pisikene tütreke juba olnud meil süles.

Niisis..meie lugu sai alguse 7.mai varahommikul..õigemini oli terve öö selline kahtlane..väikesed valupojakesed külastasid emmet juba tuttumineku ajal, paar tundi sai lausa kella jälgitud, et teadvustada valude vahed..kuna need olid talutavad ja vahed olid ikka 10 minutised umbes, ei pidanud emme neid tähtsaks ning proovis magada..Kella 4 paiku aga enam tududa ei saanud, läks lahti kella jälgimiseks. Minuti kestvad valupojad tulid iga 4-5 minuti tagant..Kuna issil oli äratus 5:15, otsustas emme Teda ennem mitte äratada..mööda tuba sai ringi tatsatud edasi tagasi ning kui issi lõpuks ärkas, sai Teda olukorrast teavitatud:" Täna on võib-olla minek, kui üle ei lähe, eks siis anname Sulle teada, et tuleksid koju tagasi!"

Paar tundi sai oodatud, et kas läheb üle..tutkit! Issi helistas emmele kogu selle aja iga mõne minuti tagant ning naases kella 9-ks koju..10 paiku viis tädi Marge meid haiglasse..Sinna me ka jäime..

Emmele pandi kanüül ja sai veidi rohtu (see oli vajalik streptokoki pisiku pärast), seejärel jäeti meid aega parajaks tegema ja tibu tulekut ootama..tunnid möödusid, olukord muutus üha reaalsemaks..võimlemispalliga sai emme väga headeks sõpradeks..üks hetk oli olukord ikka liiga hull ja emme palus arstidelt valuvaigisteid, ent neid ei antud, kuna "tore" ämmaemand arvas, et pole mõtet rikkuda ilusat loomulikku sünnitust ära. Einoh, hallooo!!! Ja nii oligi..ja jäigi.

Kella 14 paiku käis üks plärts ja põrand oli märg- see oli selge vihje, et tibul on kõrini pimeduses olemisest ja tahab meie sekka tulla..

Seejärel läks emmel üha raskemaks, lõpuks sitsisimegi kuuma dushi all..aeg möödus linnutiivul..ühel hetkel saatis emme issi uurima:"Kas on võimalik, et Ta tahab pressida?"

Palatisse tormasid arstid, kes vedasid emme voodisse..ülevaatuse tulemus- hakati jooksma, tibu tuleb! Hambad ristis, käed rusikasse surutult, pisarad silmas möödus õige mitu pressi..jõud oli raugemas, kuid kui emmele teatati, et tibul on paha ja tuleb hakkama saada..siis läks press või kaks veel ja kuulsimegi nuttu..

Oi, see oli ülev hetk! Pisarad hakkasid automaatselt jooksma, püsiv naeratus näol..Tibu anti emme rinna peale- Ta oli nii pisike, õrn ja soe! Ta oli niiiii armas!! imetlesime Teda õige pikalt. Mitmeid kordi küsiti Teda ülevaatuseks emme juurest korraks ära, palusime veidi aega veel oodata.. mõne aja pärast siiski teostati kontroll..

(platsenta "sünd" oli emme jaoks juba kökimöki, seda näidati meile ka ja seletati kus ja mis - muidugi seda kõike ikka emme uudishimu ja küsimuste rahuldamiseks. õmbluseid sai emme ikka ka vist õigemitu, aga pisipiiga süles- siis kõigest muust ükskõik)

Ja oligi: 17:34 fikseeriti sünd, 2950g ja 51 cm. Terve, ilus ja rõõsa laps! Tüdruk! (nagu meile juba Teda oodates ultraheli pilt näitas)

Paar tundi veetsime veel selles samas palatis ning seejärel juhatati meid sünnitusjärgsesse palatisse. Kella 8 paiku lahkus issi- külastusaja lõppemise tõttu. Jäimegi pisitütrega kahekesi tutvuma.

Haiglas külastas meid hulk inimesi- Issi loomulikult!, issipoolsed- vanaema, tädi, täditütar ja emmepoolsed- vanaema, tädi, tädipoeg ja tädimees ning ka tädi Marge oma perega.

Haiglas veetsime 2 päeva..10. mail saime koju.

Veel tuli meelde: *Kui juba pressid peal, anti emmele 2 kiirendavat tabletti ka keele alla ja see ajas hirmsasti janu peale..emme nõudis kiiiiiresti, et issi Talle juua annaks..(see oli siis mõni hetk enne tibu tulekut)

* Kui emme-issi õhinas juba tibut imetlesid, küsisid arstid, kas issi soovib nabanööri läbi lõigata.MUIDUGI! Käärid olevat olnud nürid ja nüsimine oli päris vaevarikas olnud, aga meeldejääv ja ülev hetk kindlasti issi jaoks!