Tomi Rudyardi lugu

Ei aeg ei peatu, ei ei! :)
Et koht on just siinsamas ja lapsed, jah lapsed, mitte laps, magavad.. Ja aeg on teinud ka juba nädalase ringi ning tasapisi hakkan end inimesena tundma, võtaks veidi kokku elu järjekordse suur sündmuse.. Ja, et alustada algusest, tuleb reisida õepoeg Kaareli sünnipäeva (28.01.15)..
Iseenesest mõista, oli sel päeval korraldatud päevakangelasele toatäis külalisi, sületäis kallistusi, südametäis rõõmu ja üks äraütlemata mõnus koosviibimine... Mina, nagu ikka, käisin ringi ja ägisesin... Võimalikult sageli otsisin võimalust pikutada, raske oli olla, aga see olek täitsa tavaline selle rasedusega juba nii umbestäpselt oktoobrikuust saadik... Kojutulles sai hüvastijätuks lubatud :"Enne esmaspäeva (2.veebruari) ma Teid asja pärast ei tülita! " (no Kaareli sünnipäeva pidamine hõlmas kogu nädala..) ... Ilmselt kuulis seda kurikuulus härra Murphy..
Järgmine päev (Jaanuarikuu viimane neljapäev) 16.20 sain kõne võõralt numbrilt, tavaliselt ma ei vasta, tegin erandi ja käes! Oligi telefonimüüja, kellede pärast reeglina võõraid numbreid eiran... Olin omast arust kaval ja valetasin, et just sünnitasin... Lootes, et jäetakse rahule.. Küsiti hoopis, millal tagasi võib helistada... Peale kõnet.. umbes kell 17 tundsin end eriti räbalalt ja mõtlesin vanni lõõgastuma minna. Mõeldud, tehtud. . Aga ei, olemine läks oodatud parenemise asemel hullemaks.. Lõpetasime selle aktsiooni ja kõne õele.. Nagu needus, oli telefon levist väljas vmt... Valisin õemehe numbri, vastas aga õde.. Pikema jututa sõnasin:"Tuld! "
Vajas mõne sõnaga veel selgitamist olukord ning meie 'takso' asus teele..
Üritasin siis riietuda, Sabrinat riietada ja kotte pakkida.. Iga minuti tagant käisin võimlemispallil põrkamas.. Lõpuks käisin ringi, kui peata kana.. Õnneks saabus mu päästja, kes aitas meenutada, mida vaja veel kotti....
Teel haiglasse vaatasin kellalt, valuvahed 2minutit... Marion arvas, et pole hullu midagi, äkki saadetakse koju tagasi, kuna olin adekvaatne suhtlema.....
Haiglasse jõudsime 19:29...kontrollis selgus, et töö täitsa olemas..... Emakakaela avatus ca 2-2,5 ja poole võrra lühenenud, aga pehmenemata /lamenemata.... Jäeti sisse, kohe sünnitustuppa.. Kallid musid paid ja üksi jäingi..
Kanüül vasaku käe randmele, kohe doos rohtu (gbs pisiku vastu) ka ja valutama omaette jäingi... Küüruga valud, nagu öeldi... St 2 valu pisikese vahega järjest ja siis 2 min vahe ja uus tiir... Põrkasin seal pallil, oli veel jõudu netiski passida telefoniga... Üks hetk üsna peagi, otsustasin dushist abi otsida.. Sinna ma põhimõtteliselt jäingi... 3x käisin ikka toas ka korra.. Algul sain hakkama, kui valu korral hingasin sügavalt välja :"uuuuuuuh " :P  lõpuks aga laulsin seal, ooperi aariat, nagu primadonna kogu heliredeli ulatuses :" a hahaha ha haaaaa, uhuhuhuhuuuu, ihihihihihhhiiiiii... "
Tiir tuppa, toimus ülevaatus ja oh imet :" Täisavatus! Sa hakkad kohe sünnitama! Kas teen veed lahti? Sa sünnitad veel enne seda teist" (kuulda oli kõrvaltoast kellegi vihaseid möirgeid) - eiiiii, siis läheb veel hullemaks! Ei tahaaa! (põgenesin joostes laualt, oksendama... Kutsuti tagasi..... Kolm korda poolelt teelt lauale, naasesin potti kallistama)
Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et tehti veed lahti... :" selged! Oi, kui kõrgel tita on... Ja nüüd kui tunned valu, jalad kõhule ja suru! " (titt polnud alla vajunud kuni selle hetkeni ikka veel... Oodata oli teadagi, et rasket tööd..)
Oi kurja, oi... No ei mäleta, et esimene sünnitus nii raske oleks olnud...
Ühe pressi jätsin teadlikult pooleli, kuna konkreetselt tundsin, kuidas pea kuumas ja ma oleks nagu lennanud.... Sain süsti kintsu, mis andvat emakale jõudu... Nõudsin 3-4x juua.... Nõudsin keisrit tongue-emotikon ise kohe järgi targutasin:" tean jah, et siin ei tehta, peaksite mind siis kolmandale (korrus allapoole) viima, jääb ära.. "
Siiani veel mäletan mõne ropu sõna räpast maitset oma huulil... Abi sain nii palju, et seljatagant suruti mind kokku, kui lõõts ja keegi surus lõpuks kõhtu ka... Üks väga hull hoog, peksin rusikatega kintsudele ja käes! Huhh!
" Väääääääks! " soe kapsaussike pandi mu kõhule:" Tere poja! "
Kuulsin, et arutasid midagi omavahel nabanöörist.. Küsisin, et mis viga... Näidati sõlmes nööri.. Ja kui juhmilt uurisin, et mis see tähendab.. Sain vastuseks:" kui see pingul oleks olnud.... Siis seda stsenaariumi ei taha edasi rääkidagi.... " (seega, tänud taeva poole!)
Muretseti korra, et poja väga aktiivne pole, aga veendusid, et elavneb ilusti...
Platsenta oli ka suur, tervelt kilo ja see tuli ka väga raskelt seekord... Järgnes õmblustöö.. Neid oli usinasti, vana lõige rebenes ja muudki.... 2 astme õmblused..
Lõpuks jäime pojaga kahekesi.. 2h pärast tuldi meid korrastama.. Poja 29.01.2015 kell 23 :25 3940g52cm, pea 35cm.. Veregrupp A+ (minu ab- jääb ikka minu miinuseks :p)
Sünnihinded 8,9,8..seega hästi. Sünnitus siis kokku ~6,5-7h, 38+1 rasedusnädalal.
Läksime sünnijärgsesse ja jäigi üle nüüd siis teineteisega tutvumine... Kutt magas kogu öö.. Magas lõunani ja siis alles jätkus tants söömise ja magamise taktis.

Järgmisel päeval käis tädi laste ja suure õega pojat vaatamas... Õhtul võtsime perepalati, sest õde ei suutnud meieta olla... Koju saime pühapäeval, minu tähelepandud keelekida lõigati ka kutil lahti ja nüüdseks siis olemegi juba nädal armsasti fantastiline kolmik!