..amneesia..

mis meil siin on??

üks paju,üks kustumas jõgi, üks lumiste takjate ala, üks katkine trepp ja kaugenev mets..kõik..kõik..

midagi ei ole!! meil ei ole midagi!!! ei ole kedagi! ja peagi ei ole meidki enam...jääb vaid mälestus..mälestus olnust..mälestus millestki, mis pidas end eksiteerivaks..möödunud olelemise vari..kõik olnu..kõik, mis väljendas oma olemasolu vaid vastastikkuste hoopidega..ei mitte näkku- vaid südametesse..olemasolu väljendati vaid vastastikku piinade, valu ja pisarate tekitamisega..eksisteeriva eksistents väljendus kõiges kõikse halvemas...

mälestus..kes tahaks midagi seesugust mäletada??- valu, pisarad, hingepiinad, viha, petlik õnn, reetlik naer, tappev armastus, ahistav ühtekuuluvustunne, diskrimineerimine, alatus, hävitavad valed, truudusetu truudus, põlastus..kes tahaks selliseid mälestusi??

mina eelistaks pigem amneesiat..ma ei tahaks midagi mäletada..mitte midagi..

lõpuks kustub ka mälestus...ajapikku kustub kõik, unub kõik, kaob kõik...ja jälle kordub kõik, kordub uuesti...

milleks üldse elu, kui see on lõppkokkuvõtteks vaid piin, värin ja häbi?? häbi kõige olnu ees, häbi eksisteerida, häbi hingata, häbi elada...ja see kõik...teeb haiget..pisarad on kärmed langema..kipitavad verepisarad...

tõmbud kössi..vajud nurka..ohkad...vaikus..

aga mis saaks siis, kui haarata kätte kustutuskumm ja kustutada suvalised read tekstist eluraamatus?? segadus?? sobib. ikka parem, kui petlikku õnne lootes, idioodi visadusega lõpu poole rühkida ja siis pettuda..

las olla siis pigem kasvõi susservusser segasummasuvila..