See ei ole aus!

Aken on avatud, istun selle vanal ja väsinud, oma luitunud värvi maha kobrutaval laual. Kõlgutan mõtlikult jalgu, õrn tuuleiil paitab mu pikast päevatööst väsinud jalataldu. Sirel mu akna taga, on õide puhkemas..Linnukesed siristavad veel oma õhtu viimaseid viisijuppe..taevas on värvunud mustjas-siniseks, juba helgivad seal esimesed öötundi kuulutavad tähekesed, kuugi on sirutamas oma päevaunest ärkavaid,kõveraks ning padjamustriliseks magatud kiiri..Tänavavalgustus ühmab juba mitmendat tundi hoolikalt täita talle usaldatud ametikohustust- tema ülesandeks on hoida  linn ärkvel hiliste öötundide ja varajaste hommikuminutiteni. Eemalt tänavalt kostub tasast liiklusmüra, mis lubab üpriski veendunult  uskuda- tänav ei maga veel! Ähmaselt on kuulda kusagilt kaugelt koerte vaprat haukumist, hoovimurul tatsab üks öösse veel kadumata kass. Vastasmaja akendest kumavad mu silmisse tuled- selge, veel ei ole hiline öötund..ümisen endamisi viisijoru uinuvast linnast, sulgen silmad..

Ühtäkki ma ärkan vaikuse kõrvukriipiva heli peal. Avan silmad, kohkun..mu vasakus käes on peidupaiga leidnud külm, mustjashall, tööst väsinud, armutult kriimuliseks kulutatud luisukivi..Parem käsi on end tugevasti põiminud õmber roostes, kuid teravaks luisatud vikati..Vaatan hämmastusega oma hoolealuseid- kust nad minu kätte said?? Tõukan end toanurgast eemale, näen voodil kortsus, määrdunud ruudulist paberilehte..Sirutan selle järele..Näen suuri musti tähti, milledest on moodustatud mind 
kohutavad sõnad :" Sa oled liiga julge. Sa poleks tohtinud seda teha!"
kortsutan paberi kokku ning viskan selle prügikasti..
kordan mõtteis kirja alla kirjutatud nime..- Surm..

Äkitsi lööb ähmane pilt selgeks. Ma sain sellega hakkama, ma siiski sain!
Olen varas, ülla eesmärgiga varas!
Panin kõikvõimsa, kurikuulsa vikatimehe tagant pihta tema varanduse-
suure roostetäpilise vikati ja tema verd,vatti ja vilet näinud luisukivi.
Ma tõepoolest tegin seda! Ei suuda isegi uskuda, kuid tehtud see on.

Ma ütlesin Sulle, halastamatult alatu Vikatimees..
Ma ütlesin Sulle- Jäta mu lähedased rahule! Kao eemale!
Viska ometikord oma vikat võssa. Lõpeta oma kuriteod!

Sa ei kuulanud mind..Nüüd siis said oma teenitud palga..Loodan, et oled rahulolematu..
Loodan, et said oma ülemuselt nahutada..Loodan, et said õppetunni..Võta ometi õppust!

Miks ometi, miks? Miks tahad Sa halastamatult teha tühjusest nutvaks mu kodulinna??
Miks töötad enne sügisesest lõikusaega?? Miks toimetad toimetusi ennetähtaegselt??
Miks peidad oma musta kuue hõlma alla ..järjest häid inimesi..inimesi neid..inimesi häid..
inimesi, keda Sul ei ole veel õigust meilt röövida?? Miks oled selline lurjus?? Miks??

Tead Sa, missugune näeb välja nuttev linnatänav?
Tead Sa, missuguseid  nuuksuvaid helisid kostub kahe
vastastikku asetseva maja akendest??
Tead Sa, kui valusaid pisarad nutavad need tühjaks jäetud aknad??
Miks teed suurt koristustööd just minu kodutänaval?? Miks ?

Kas siis tühi, pisarsilme, nutunäoline, nuuksuv naabritering on Sinu meelest kaunis?
Kas olid õiglane enda meelest?

Sa ei pea vastama mu viimasele küsimusele..Sest vastan Sinu eest..
Ja vastuseks on- "EI! See kõik on vale. See on väär!"

Häbi Sulle! Häbi!

Ja nüüd, kao! Jäta meid rahule! Oled niigi juba liialt kurja teinud!
Mine häbene nurga taga! kõtt!

Ma olen Su vastu helde- annan Sulle väärt nõu. Kuula nüüd: "Härrasmees, ole nüüd nii kena, korja kokku oma räpased kondid ja mine kiusa omasuguseid! Mine väärikalt ja arene! Ma teadsin, et oled halastamatu, kuid ei uskunud, et selline nurjatu lurjus oled! "

Ma olen Sinus pettunud, sügavalt ja täiesti võimalik, et ka jäädavalt.

Sa lurjus! Ketser, põrgu koer! Et põrgukatla leegid Sind halastamatult kõrvetaksid! Ole Sa neetud! Vihkan Sind!

Sa parem hoia eemale mu teelt,ära taha sattuda mu silme alla. Haihtu!!