..peegelduste labürint..

Mäletate, kord rääkisin ma Teile   loo ühest kurvast, murtud südame, pisarais simadega, elu mõtte kaotanud tüdrukust?? Kui mäletate, siis kindlasti tahate teada, mis temast saanud on, kuidas tal läheb, mida ta teeb jms..Teate, see tüdruk..Ta ei nuta enam. Ta lihtsalt pole selleks enam suuteline- ta pisarad said otsa, tõepoolest kohe päris otsa..Arvate , et ta on nüüd õnnelik? Eksite! Ta astub küll vaprasti naeratades mööda teed, kuid  seesmiselt on ta kildudeks- tuhandeteks..Ta väike süda taob vaid selle pärast, et seda tegema too loodud on..Tüdruk ise..Tema lihtsalt on olemas..eesmärgitult, sihitult.Tal on raske, ent abi ta ei palu- ju ta siis teab, et sellest(abipalumisest siis) kasu miskit ei oleks..Mis tal viga on? Ma ei teagi..Kui ma vaid teaks,  oleksin kindlasti juba ammu teda aidanud..Ehk ei leia ta õiget teeotsa oma elumõtte juurde?? Või on ta lihtsalt loobunud..loobunud kõigest? Võib-olla ta tahabki kõigest niisama olemas olla, olla- kuna Ta ei leia ühtegi teist valikuvarianti?? 
Laseb elul end nuhelda ja ei nurise?? Kui ma vaid tema sisse näeks..Kõik, mida ma kindlalt tean, on see, et ta on muserdatud, räsitud..Paganama valus on teda vaadata..Tuleks vaid taevas,üheskoos kõikide oma Inglitega appi..Karjuv ülekohus..Kas te ei näe siis??..siin valitseb karjuv ülekohus, karjuv!!! Aidake ometigi teda! Palju palutud? Liiga palju??No jah..

Ahsooh, et ..et aitamiseks oleks vaja enamat teada?

No see tüdruk..Alles oli see päev, mil ta oli ise justkui üks suur läikiv pisar..Alles see oli, mil tal oli kõigest- jah kõigest ükskõik- ta ei tahtnud elada..Aga nüüd! Nüüd ta tõepoolest kogu südame, hinge ja kehaga tahab elada..Ta tahab elu nautida, olla õnnelik, saada iseendaga hakkama ja elule naeratada...Kuid..mida ta ka ei teeks, kuidas ta ka ei püüaks..ikka ja jälle leiab ta end puntrast..Kõik tundub justkui olevat hästi, kõik paistab olevat korras..Kuid..no kujutlege ette tema elu- Ta sööb, magab, hingab- järelikult elab! Lisaks sellele- elab ta omaette, käib tööl (enamus ajast ta seal viibibki)- ja ega tal suurt midagi enamat ei olegi..lihtsalt pole aega millegi jaoks..Ta käib tööl, et makse maksta, et elada..elukoht pole ju ometigi tasuta!! Ta on seesmiselt katki ja tühi. Ta tunneb end üksiku ja mahajäetuna..Ta ei tunne end just kõige vajalikuma inimesena..Kuigi on igas päevas hetki, mis teda siiralt naeratama ja tema hinge rõõmust rõkkama panevad..Polegi nii üdini paha kõik? Loomulikult ei ole! Aga ta teab isegi, mida ta vajab..Aga seda on siiski vist liialt palju nõutud- Ta vajab hellust ja hoolt, nunnutamist ja tähelepanu, vaikust ja rahu, lärmi ja pinget..Ta vajab naeratusi, kallistusi, paitusi ja häid sõnu..Ta vajab seltskonda, kuid ka oma isiklikku ruumi..Näete- ta on muutunud!! Näete, panite tähele???  Ta vajab ka oma isiklikku ruumi!! See on midagi uut!!! positiivne või kuidas? Kui tähelepanelikud olete, siis mäletate, varem ta ei vajanud aega iseendale..Varem ei tähendanud ta iseenda jaoks praktiliselt mitte midagi..Ent, kas tõesti need nõudmised/vajadused on liig??

Ja jälle ta istubki, kössis oma nurgas, juuksed sorakil, nägu jonnakalt mossis, silmad mahalöödud ja meel morn..Aegajalt ta ka naeratab, aga see..seda ei juhtu just väga tihti..Veel üks erinevus varasemaga- kui see tüdruk naeratab või naerab, kilkab ja laulab- siis tuleb see südamest..Ta ei teeskle enam..Varasema üdini negatiivse tüdruku asemel, on ta meil nüüd aegajalt siiralt positiivne ka.

Kuidas teda aidata? Kes teab, jagage oma tarkust minugagi.

..Tõstan pea, vaatan vasakule ja siis paremale, kiikan ka seljataha ning peatun pikemalt vaatel, mis asub otse mu ees..Mis seal on? Seal on peegel..suur vastik vana vannitoa peegel..Ei see oli liialdus- vastik ta pole..
Vaatan peeglisse, suu ja silmas kisuvad lausa vägisi naerule, niisiis naeratangi.naeratan peeglile ja elule ja eelkõige- iseendale..