mõni kord mõnikord

Vahel ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole endast teistele enam midagi anda. Vahel tunnen, et kõik, mis on minu võimuses korda saata, on juba teoks tehtud..Vahel tunnen end abituna, kuna ei suuda teisi enda ümber aidata ei jõu ega nõuga. Vahel tunnen, et kõik mu tarkused ja tõekspidamised..kõik mu mõtted, kõik mu kõige lohutavamad, inspireerivamad, jõudu ja lootust andvamad sõnad on otsa saanud..Vahel tunnen, et mul ei olegi enam midagi endast maailmale anda, tunnen end tühja ja ebavajalikuna, otstarbetuna..Vahel tunnen end mahlast tühjaks pigistatud sidrunina, kuivanud viinamarjana, kärbselindi külge lootusetult kinni kleepunud kärbsena..Vahel ma lihtsalt tunnen nii..Vahel on kõik kuidagi võimatult võimatu.

Vahel on mu käed justkui seljale kokku seotud, suu super atakiga kinni liimitud, jalad tsementi valatud- ühesõnaga, ma näen, tajun ja kuulen kõike, kuid ei saa midagi teha.

On minu loomuse vastu sellised olukorrad..Need ajavad mind lausa marru, meeleheitele, ahastusse..Aga mida aitab viha?? Ei aitagi, see teeb olukorra pigem hullemaks. Ja ongi minu moto sellisteks puhkudeks- rahu, ainult rahu.

Vahel on aga vastupidi- leian endast liialt palju häid mõtteid, abistavaid ideid..Vahel ei ole nendega lihtsalt midagi peale hakata..piisab vaid naeratusest ja ongi juba säravad ka kõikse nutusemad silmad..Kas viga on minus või Minus? ..Või ongi elu lihtsalt ilus??

Jah, just nii ongi..Elu on ilus! Valus, aga ilus..Olen ka nüüd päikese käest paitada saanud..Esimest korda sel hiliskevadel leidsin end laupäeval päikesekiiri püüdmast..ahneks läksin..Põletada sain, aga mõnus oli..soe oli..hea oli..Aga nüüd? Nüüd olen nagu keeduvähk..Punane kui ladvaõun, valus on ka..aga olen end korralikult sissekreemitanud, soojad riided ka seljas- no põletatud nahk on ju kuum ja noh, toas nüüd õhtupoolikul tundub kole külm..pikad püksid jalas, pusa seljas, tekk kurguni peal..lõdisen siin teki all naeru lagistada..Aga ma ei virise..Ma juba ütlesin, et elu on ju ilus!! Alati on kasulik olla ettevaatlik, kuna ettevaatamatus maksab kätte ja teinekord juba ei ole ette vaatamatu..Järelikult on ka ettevaatamatus hea- miks? Kordan veel- Vigadest õpitakse.Keegi tark küll kunagi ütles mulle:" Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Loll ei saa omadestki aru." Huvitav, kumba jaotusesse mina kuulun? See pole teps mitte esimene kord, kui kevadine päike mind liialt palju silitab. Ehk olen miskit vahepealset? Mis see oleks?

Ma sain vist ikka liiga palju päikest, naeran siin omaette, ega teagi, mille üle ma naeran..eks ikka iseenda üle vast.

Nii, on aeg..aeg niidirull kokku kerida ja õmblustarvete sahtlisse peita, muidu traageldan veel rohelistele pükstele punase niidiga miskit peale kirjutada..See oleks mõneti küll vahva, kuid siiski..Aitab tänaseks...töömesilane peab hommikul tööle ka minema ja homme ka..niisiis- päikest ma paar päeva nüüd ei näe..Aga teisipäeval juba jälle kohtun temaga!! Rõõmustav, kas pole?

Olgu nii. Palju palju päikest teile, muuseas-päikese kaitsekreem on väärt kraam, soovitan seda kasutada, kui te just minuga üheskoos punanahkade klubi asustada ei soovi.

Ahjaa, meelde tuli, mis veel öelda tahtsin- inimesed, te olete üüratu ilusad, toredad ja head!! Päriselt! Miks? Lühidalt ütlen - sunniviisiliselt vabatahtlikult töötan kaubanduses ja olen see kõige otsesem kokkupuutuja klientidega..Jah, klient on kuningas- aga vaid siis, kui ta kuninglikult käitub loomulikult..Aga siiski, enamus inimesed, ühesõnaga siis kõik teie ka, Te olete kõik miskist kõrgemast soost..Te olete kohe päris ausalt- ilusad, toredad, head, armsad..Mitu korda ma päevas tänu teile naeratan? Kordi ei saagi lugeda, naeratangi enamuse oma ajast. Aitäh Teile! Aitäh, kallid inimesed, et Te olemas olete! Aitäh!