..kokkukuivamisele järgneb tasa ja targu õhupallistumine..

Tore! minu esimesed 3 kuukest ootuses möödusid väga väga vaevaliselt..söök mulle peale ei läinud, aga vetsupott sai sel ajal küll kuradima kalliks! nüüd takka järgi meenutades ja siiani veel väga väga hästi seda kõike mäletades, ei soovi ma sellist enesetunnet ka oma vihavaenlasele mitte! Juurdevõtmise asemel, võtsin mina esimesel trimestril hoopis alla ja seda ka sugugi mitte vähe- koguni 10 kg kadus nagu nõel heinakuhja!

Ja nüüüd!!...nüüd on käes aeg, mil enesetunne läheb samm sammult paremaks..süüa ma juba ka saan, kuigi valikuliselt ja lisaks- mitu päeva järjest me ikka ühte toitu ei söö eksole! :) Mis on väga vastik mu jaoks endiselt, okserefleksini vastik- need on kõiksugused vänged ehk siis liialt tugevad lõhnad, haisud, maitsed- eesrindel suitsuhais! oi kuidas ma seda jälestan!!! Irooniline, kas pole- mina, kui endine vana korsten! :P

Nüüd on minu aeg hakata tasapisi kosuma, paisuma ja lõpuks õhupallistuma..Kaua oodatud kõhukene paistab juba mõni aeg välja..loomulikult on seda võimalik veel teatud riietusega n.ö. peita..

Kalli tõi meile ühel õhtul märkmiku, kuhu hakkame üles täheldama iga päeva sündmusi..kõike kõike, mis aga pähe kargab..eks ole siis tulevikus tore lugeda:)  Eks hakkamegi nüüd siis tasa ja targu, päev päeva järel kasvama ja ootama päikselist kevadet;)