..Väsimus..

Mis saab siis, kui ühel suvalisel, täiesti tavalisel eluhetkel avastad, et Sul on kõigest kõrini??

Mida teha siis, kui äkitselt tunned, et oled väsinud ja sellest luupainajalikust momendist ei leidu väljapääsu, või vähemasti laiemal vaatlusel ei leia Sa ühtegi ust, mille taha peitu pugeda kasvõi müneks üksinduse kätte surevaks lihtsalt olesklemise viivuks??

Kuhu peita jaanalinnu kombel pea, kui kõik viimsedki, vähegi teadaolevad peiduurkad on justkui utoopiliselt võimsa mikroskoobivaatluse käigus alasti kistud nind appikarjuvalt avalikuks tehtud??

Kuidas karjub hääletu, keeletu ja sõnatu??

Kuidas või mil viisil aidata abipalujat, kelle suu pihta halastamatult lüüakse??

Kus asub väljapääs väljapääsmatust olukorrast??

Mida teha, kui pimedus hakkab tunduma silmipimestavalt eredana?? Kuidas peaks reageerima, kui oled veendunud, et must on hoopistükkis valge või siis vastupidi??

Miks mõnikord hakkab põrgu meeldiva paigana tundma või giljotiin lemmiklelu kandidaadiks asetatuna??

Kas on võimalik, et oled niivõrd tülpinud, et omaenese mõtted näivad hullumeelseina??

Kuidas muuta punkt ilma pliiatsi abita hüüumärgiks??

Kuidas leida ridade vahelt ruumi veel pähekaranud sõnade jaoks??

Milleks mulle kustutuskumm, kui ma kirjutan pastapliiatsiga?

Kuidas leida tee ukseni, mille võtmed taskust leidsin??

Ja kui ma ühel hetkel leiangi mõne vastuse, siis kuidas ma need sõnastama peaksin??

Kas paber tõepoolest kannatab kõike, või on ka see kõigest üks tühipaljas sõnakõlks??

Kuhu viib tee, mis algab olematust olevikust??

Kas rõõmsal puravikul on helge tulevik??

Kas naer ikka on ravim kõige vastu??

Miks mu ühesuunalisel teel on tosinajagu vastusõitjaid??

Kas see, kui silmad on avatud, teeb nähtavast tõelisuse??

Mis on tõelisus?

Kus on piir piirituses?

Millega tasutakse headusele? Kas kõik on müügiks? Mis väärtus on väärtusetul?

Miks peab kõike hindama, miks ei võiks lhtsalt olla??

Miks muutub olemine talumatuks?Miks üldse olla? Kas kõigel on mõte??

oeh..Päriselt, peatage hetkeks maakera..ma astuks viivuks maha..

Ma tunnen, et ma olen tõeliselt väsinud..väsinud kõigest..kohe päris kõigest..

Sulgen ruttu silmad ja peatun kiirelt..Peatun enne lõppu, kuna lõpust..seal tagasisõidupileteid ei müüda..olen see punkt, mis puhkab rea lõpus..Keegi, hea inimene, võta lähitulevikus kätte kirjutusvahend ja muuda see punkt näiteks kooloniks..sest...sest ainult siis saan ma veenduda, et peatusin ikka õigel hetkel..hetkel enne lõppu..