Leidsin end istumas toa kõige nurklikumas nurgas.
Leidsin end sealt istuvana mõtlemas kõige nurklikemaid mõtteid.
Istun, mõtlen ja põrnitsen enda ees laiutavat tühjust..
Miks ma selles nurgas küll olen? Mida ma küll mõtlen?
..kui ma vaid seda ise ka täpselt teaksin..
Ohked on kerged tulema..Teate, ma tahaks nii väga ühe tiiru..kõigest ühe väikese tiiru nutta...
Tahaks endast välja saada selle kõik..
Ma tundsin..ei..ma uskusin, et olen sellest põrgust juba välja pääsenud..pettusin nüüd..
Tundsin, et kõik on korras..tundsin, et suudan oma elu ka lihtsalt lihtsana elada..kõik tundus nii ebakeeruliselt hea..
Ma jätsin kõik..jah, kõik halva..ei, pigem valusa seljataha...sulgesin ukse ja jooksin eemale ära...Tegelikult aegajalt tundsin küll mõningast ebameeldivust ja ebamugavust, kuid see oli talutav..ma suutsin seda jama eirata..ma lihtsalt olin olemas ja see lihtsalt olemine tundust nii kuradima hea..
Haavad said kinni seotud, veri hüübis kenasti ootuspäraselt..tekkis juba illusioon, et see haav paraneb, kaob ja unub ajapikku..
ILLUSIOON..just!..illusioon..põrgusse! Kohe päris konkreetselt- otse põrgusse! kuradile!!
Mina ei jaksa niiviisi...ei jaksa..
Misjaoks peab olemas olema..milleks tuleb alati see keegi ja raputab haavale soola?? Mis mõnu pakub haavade lahtikakkumine?? Miks??
Kas tõesti ei või mina kord elada rahus ja olla õnnelik??
Ma pole õnne jaoks loodud?? Õnne ei ole mulle lubatud?? okei..
Aga rahu??
Kas ka seda on palju palutud??
Mina ju ei seganud kellelgi, mitte kellelgi rahus elamist..Ma juba satsin kõik otsapidi kuskurat! Sellest ei piisanud??
Ma ei saa ju kedagi sundida olema normaalne..Ma ei saa kellelegi mittemingisugusegi süstlaga kasvõi grammikestki arukust, mõistust, mõistlikkust ega arusaamisoskust pähe süstida!!
Just sellepärast ma ju n.ö. haihtusingi...tõmbasin maski ette ja eksisteerisin omas mullis edasi..
Mis kurat sunnib kõike uuesti kordama?? Häiris mu mask?? Häiris mu soov eksisteerida?? häiris??
Palju õnne! Mu haavad on taas verel, mu hing taas haige ja mul on jälle valus..Kui see oli eesmärk, siis sai see ideaalselt täidetud..palju õnne ja aitäh elu eest ka!
Mul rohkem ei ole sõnu, mu mõistus on otsas ja jälle olen ma täielikus puntras..Väga meeldiv..VÄGA!!
Aga..Küll tuleb see päev, mil endas taas jõu leian..küll tuleb kord aeg, mil neid haavu ei ava ei muukraua, kreis sae, keevituse ega millegi muu taolisega...
Ma kasvan, ma arenen ja ma luban - minust saab ülemõistuse haavamatu inimene..Seda näen nii mina, sina, tema kui ka kõik, mis peab end eksisteerivaks...see aeg tuleb..Tuleb tõepoolest. Päriselt ka!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Siinlugeja on mures selle üksiku noore inimese pärast, teades suurepäraselt, et mitte mul oleks kartust kaotada kedagi head inimest siin ilmas, keda ma isegi ei tea, vaid et ta on eksinud.
ReplyDeleteKatana - hävitav relv, relvade relv - tugevus, sära, viimse detalilini viimistletud vorm. Põrgulikku austust vastase silmist välja pressiv ähvardav teravus suudab alistada kõik, ent ometi on ka see võimas vägi jõuetu Kalevipoeglikust servitilöögist lapiti lauaga relva vastu...
Leenu, ära unusta kunagi üht, mitte iial. Sa ei saa iial purunematuks jääda, võid nihutada vaid oma valuläve, ent jääd ikka ja haavatavaks just SEALT, kuid siis, siis pole haavad, pole verepiisad, pole kipiav soolvesi rebenendud kudedel on vaid killud, purunenud ja hukkunud inimesed. Inimvaremed.
Ära kaota oma teed, olid õigel teel, kuid nüüd, äkki lihtsalt pead otsima liiklusmärki kuhu on kirjutatud "dünaamilisus" ja kui seda näed, oled taas õigel teeotsal.
Ja mis puudutab "Sinu Saadet", heh, naeruväärne avaldus. See põhi või see põrgu, mida väitsid olevat ühesuunaliseks teeks, kust pole tagasipiletit. Anna mulle andeks mu voolav üleolevus, kuid ma tean, et sa eksid. See on lihtsalt miski mida põhjendamatult kardetakse, nagu surm, ent olgu ta nii võimas, sügav, must ja purustav kui tahes, sealt saab tagasi tulla ja kui tuled, tuled tugevamana, kui iial varem. Iga rännak põrgusse õpetab sind paremini elama, ent need mängu on ohtlikud. Kõik ei tule alati tagasi, paljud ei tahagi tagasi tulla sest see kõik seal on nii meeletult ja lummavalt kaunis...
Niisiis palusid avalikult, et keegi haaraks oma LAPTOPI (irvitades modernsete aegade üle) ja otsiks Sind üles, ja kirjutaks sulle midagi, midagi mis ehk - ma loodan, avab su sulmad veidikenegi paistvale päikesele.
Kuid siinkõneleja vaikib nüüd taas ja jäädavalt - igaveseks.