haihtu!

ma arvasin, et elu oli mulle juba piisavalt kõige kehvemaid kaarte mänguks jaganud..ma uskusin, et kõik halb on lõpuks ometi seljatatud, raskused ületatud,valu valutatud.. pisarad valatud ja piisav arv piitsahoope elus tehtud valede otsuste tegemise eest saadud..

ma olin näinud juba kuratlikult palju vaeva,et ronida välja kõige sügavamast kuristikust,kuhu ma eales sattunud olin..mu pisarad olid otsa saanud..ma olin endas leidnud jõu eluga edasi minna,,ja ma olin isegi et täiesti rahul lõpuks saavutatu üle..olin absoluutselt veendunud, et kõik halb on millekski hea..jah- ma ei halanud enam..

pigem võib öelda,et olin õnnelik läbitud katsumuste olemasolu tõttu..ma pidasin ennast targemaks, mitmete grammide võrra tugevamaks, ettevaatlikumaks, austusväärsemaks ja endast lugupidavamaks..'ma tundsin,et lõpuks ometi on kõik kõige paremas korras..

irooniline, või mis??

jälle olen ma puntras,,..jälle uinun mõeldes pisaratele..jälle lipsab mu huulilt välja ohkeid,,jälle...jälle pean ma end rumalaks..

paistab,et ma siiski ülehindasin end...seekord aga..on teps raskem eluga edasi liikuda...seekord..seekord on juba tehtud nii mõnigi tegu..nii mõnigi otsus, mida ma nüüdseks kahetsen,,,...seekord on mu hinges kahetsus....ja ma siiralt ka kahetsen,et Sind oma ellu lubasin..

ma tegutsesin rumalalt instikti, sisetunde ja oodatud õnneliku naeratuse ajel...see kõik oli näiline...see oli üks suuur näilisus....näitemäng, pettus...alatu mäng,..

et asjaolud aselged oleksid- sai Sulle kõik olnu selgesti ära räägitud...jagasin kõik üle elatud mured,läbi põetud raskused Sinuga...aga kõigest hoolimata....

sa mängisid minuga..alatult...tegid halastamatult haiget...purustasid mu tuhandeteks tükkideks..ja nüüd..nüüd olen mina see paha..

sa oled vastik...vastik elajas, kes ei julge oma tegude eest vastutada...
Sa oled alles laps!!!
mul pole Su jaoks isegi et sõnu....
polegi midagi öelda...
sõnan vaid sosinal....:"kasva suureks!!"
lasteaia aeg on läbi!

ausõna!