veidi täiendatud vana - Sinu Saates 13.aprill 2008

Tere-Tere!Tere kõik teie, raadiokuulajad, mistahes kohas, mistahes konditsioonis, mistahes tujus..Tere tere tere! Tervist!!

Jälle mina siinpool..jälle mina jagan Teiega omi mõtteid, ohkate? No vabandust, aga siin ma olen ja nii ma mõtlen ja nii ma kirja need pandud sain, et siis nii nagu järgnevad pikad pikad read välja paistavad..

Minus on kohati kõik täiesti peapeale keeratud..kapitaalselt sürr meeleolu on..see meenutab midagi masenduselaadset, kuid ei ole seda tegelikult vist..iseennast ajan ka vihale sellega, et oskan hästi teha igasugu asju mis tuju 100 protsendilise tõenäosusega allapoole nullipiiri viivad..neid tegevusi on palju ja asju mis seda põhjustavad kaa..nii et nendest ei taha ma enam ei mõelda ega kuulda midagi ega mitte midagi..aga ometigi need asjad minu "hiigelpeas" keerlevad..nüüd siis istun vaikselt ja klõbistan oma näpukesi klaviatuuril ning yritan emotsioone välja elada neid väikesi armsaid klahve halastamatult, kuid õrnalt pekstes..justkui oleksin surmkindel, et nemad on kõiges süüdi..
ähhh pagan!!

närvi ajab see pidev tujude vaheldumine..ega ma mõni vahemerelaine ole ju- või olen?..vähemasti jääb selline mulje, et justkui oleksin mõni mõttetu laine mis triivib kusagilesuunas teadmata kuhu ja ka seda ei tea millal ta teekond lõpeb..

meenutan tarbetut tabalukku..ja võti on ka kadunud ning olen roostes kaah hullumoodi..

mõtlen, kuigi ei taha mõelda ja tegelikult ei tea ka mida ma mõtlen.. olen segaduses, kõik on sassis ning korrastada seda korralagedust ma EI oska, keegi üldse oskab? vaevalt..aga kui oskab keegi, tulge ja tehke seda! aga palun, olen teie päralt!

Võtke keegi ometigi see koorem ära, tahan lahti saada sellest, okei oleks normaalne, kui teaksin miks selline olen, aga kõige hullem see ongi et ma seda ei tea.


vaikust!! ma ei taha enam neid segaseid mõtteid kuulda!!!

keerake siit vasakule ja andke sajaga tuld!
tänud kuulekuse eest!

nägemist totud mõtted..või siis juba jumalaga..ma ei taha teist enam kuulda midagi!

veeren..põrkun üles..kilkan: "oi, tere kuu!!" ja kukun taas alla..tere õhtust, kuidas veerlevad teie elurattad?

ja jälle ma mõtlen..endamisi..

"Nii tahaks jääda," ei uskunud enne veel iial end ütlevat nii. Kuid Sinuga päevad, mis veetnud, on tohutult head, kuigi siin olles enamus ajast pean veetma ma üksi. Ma kardan..

Kõnnin mööda teed. Kuhu lähen? Ei tea, aga ma olen teel. Kust tulen? Sealt kust mind ära aeti. Aga miks siis üldse läksin? Kui teadsin?Läksin, sest mina tahtsin nii. Tahtsin minna, tahtsin olla, tahtsin jälle loota, et..Tahtsin...Äkki tahtsin ka seda, et mind ära tõugatakse, selleks, et jälle minna.Mitte keegi ju ei kutsunud, aga ma tahtsin ikkagi minna ja ma läksingi.Tean ju, et saan jälle lüüa, aga sellest hoolimata, tahan ikkagi minna ja lähengi..Kuid Ta ei tea, et käin tema pärast.Aga kui teaks?Kas see muudaks?Miks peakski?
Mul pole ju isiklikku arusaamist, mul on vaid puidust süda ja karburaator, mis ei tööta, rääkimata elust, mis libiseb käest. Olen üksi ja ometi teistega, sest nõnda on lihtne. Sest nõnda ei pääse jumala käest. Elu on õige vaid korraks, vaid hetkeks ja siis kõik aina lendab.. lendab, mis siis..Lennata hetkeks sinna, kus taevas, sinna, kus maa. Siit ära ainult.. ainult igaveseks saaks.Ja ühel hetkel on kõik rebitud kontekstist välja. On vaid Sina ja mina ja maailm. Kuid Sind ei ole kunagi olnud olemas mujal, kui minu unistustes. Ja maailm on võlts ja täis valu ja naeru. Ja mina olen mina. Ja varsti pole enam mindki. Aga kogu selle kaaluta oleku kestel seisab universum pigal ja mina lendan ja põrkan vastu tähti ja planeete ja mõnikord ma olen väsinud. Ja tegelikult ma ei teagi, mis toimub või kuidas panna midagi toimuma. Saagem tuttavaks pärismaailmaga- selleks tuleb vaid hetkeks oma ego taskust välja võtta ja kapiuks, mille taga te end peitnud olete, avada.. Mina aga olen murtud ja kortsutatud ja tükkideks rebitud puslejupike, mis ei sobi enam pildile, kus peaksid mürama kõigi standartite järgi armsad kassipojad. segane! Ma pole normaalne? Ma ei pea olema teistsugune, kui ma olen.. enamasti olen ju ise sellega rahul..aga hetkel olen üksainus suur vaikus..Mis on see, mis paneb meid mõtlema igavese vaikuse üle. Kas on need mõtted valjud meil peas, meie endi süles. Miks keegi kuulata ei oska igavest vaikust, mis on tasa. Miks otsime teda sealt, kus keegi sellest kuulda ei taha. Vaikusel on vaid üks toon - hääletu vaikuse toon.
Ta on osa õhust ja meist, seda kuulda võib igal pool. Ka muusikasse vahel vaikus end sisse peidab, kuid hetkeks. Ta sealt kohe kaob ja muutub meie kujutluse petteks.

Mõned kardavad vaikust, seostavad seda üksindusega. Mõned ootavad vaikust, et saaks olla üksi iseenesega. Kaduda hetkeks vaikuse maailma ja seal rahuneda. Nagu mere lained, mis on jõudnud tormis vahuneda.

Kõige ilusam vaikus on siis, kui mitte midagi ei kuule.
No kujutlege: loojuv päike ja meri annavad tere kuule. Et saaks saabuda öö ja vaikus võimust võtta kogu maa.

Proovige kuulatada vaikust, kasvõi vaid sellepärast,et mina seda palun..Teate, minagi olen üks neist, kes kardab üksindust ja vaikust, kuid proovisin ka ise järgi..vaikus on vahel tõepoolest kõrvukriipivalt ilus heli! päriselt! Ma ei luiska.

Proovige järgi ja andke teada, kuidas läks..eksole?

Seniks, tänud tähelepanu eest..mu jutt venis taas hiiglama pikaks..aga selline ma juba kord olen..võtke heaks või pange pahaks.

Kuulmiseni!