miks?

Miks Te kõik ütlete mulle: " elu on ilus!" ?? miks? kui ta seda tegelikult ei ole..Elu on vaid üksindus, tühjus, igatsus kukkumise järele, töö, üksindus, peidetud kurbus..ka mina ise ütlen, et elu on ilus, aga see on minu puhul alatu vale, kuna hinges tunnen hoopis midagi muud..on vähe neid hetki, kui tunnistan tõde..

Ma ei ole midagi unustanud, kõik valus, paha, halb..kõik on mul meeles ja teeb siiani haiget..püüan küll üle olla..tapan oma tunded tööga ja vabal ajal peletan mõtted magamisega..ühesõnaga, mu elu koosnebki vaid tööst, kuna mina tahan nii..kuna vaid nii tunnen, et olen rahulik ja niimoodi ma ka ei mõtle midagi, midagi midagi mis teeks haiget..tööl on töömõtted..tööl on töökontaktid, tööl on töömeeleolu..tööl puudub eraelu..tööl ei ole oma, päris oma sügavaid mõtteid, tundeid..tööl on töö..ja see on täiesti teine maailm..kas kunagi saabub ka päev, mil julgen avatud silmadega vaadata edasi ja tagasi ja kõige peale vapralt ja siiralt naeratada?? kas saabub kunagi päev, mil päris ausalt naeratan ja õnnelik ning rahulolev olen?? kas saabub päev, mil kaob minust segadus?? kas millalgi on võimalik, et ma saan taas terveks/tervikuks..kas on võimalik minu laialipaisatud tükid kunagi taas kokku liimida?? kas liimirandid ka kaovad kunagi?? armid jäävad? arvata on..

millal lõpeb see kõik?? millal???

jaaa- ma olen tugev..ma liigun eluga edasi..ma olen jõudnud nii kaugele, et elan omaette..toimetan omaette, käin tööl ja teenin ise elatist..ma olen omapäi..aga samas..ma olen hiiglama üksik, ma olen näiliselt rahul, olen õnnelik, positiivne..kuid hinges siiski on kõik teisiti- pahupidi..kõik on sassis..ma ole pundar, umbsõlmes, katkine klaasikild..

ei ma ei virise, ma lükkan ikka ja jälle pea püsti ja liigun edasi..teesklen ka iseendale rahulolu ja õnne..ja siis ma ka  nii "tunnen" ja olen..aga sisimas..sisimas jään jäädavalt ootama päeva, mil kõik muutub.. kurb või õnnelik?? rahul või rahulolematu?? kes kurat seda teab, ma isegi ei tea..nagu ei oleks ei üht ega teist..on vaid üks suur segadus..segadus, mis jäetakse tähelepanuta ja lihtsalt ollakse olemas..nii ma olengi..lihtsalt olemas, et olemas olla, kuna olemasolu ei ole võimalik vältida..suletud kinnine ring..suur olematu olemasoluring..ja vihma sajab..Kas see peaks mingi, mingi..kas see peaks olema mingi märk?? ..ei tea..

--- täiendatud mõni minut peale esmast kirjutist, peale suitsupausi- ja , jah, ma tean- suitsetamine ei kaunista inimest, kuid kas olen ma kunagi väitnud, etolen kaunis või tahan seda olla?? EI!


niisiis-

kommenteerin veel- ma olen enamasti oma praeguse eluga rahul, tõesti, ma olen eluga edasi liikund..olen jõudnud n.ö. oma isikliku eluni tagasi..elan "suure inimese elu"..õhus vaid küsimus: kas suureinimeseelu ongi selline- töö ja kodu, kodu ja töö..vahel mõni õlu või miskit alkohoolset..vahel kohtumised perekonnaga, mõne sõbraga..aga siiski enamasti töö ja kodu, kodu ja töö..üksindus ja muusika ja televiisor ja Internet..ja MSN ja jututoad..ja BLOGI ja mina ja mina ja mina ja ainult mina ja minu isiklik üksindus minu sisemine kurbus, minu mina, minu üksildane nukravõitu rõõmsameelne valelik mina..kas selline ongi siis elu??

---

:: |01:29:24| :: edited
:: |01:33:27| :: töö ja kodu, kodu ja töö ja õlu ja töö ja kodu ja kodu ja töö ja üksindus ja muusika ja töö ja kodu ja televiisor ja msn ja jututoad ja töö ja kodu ja töö ja töö ja töö ja mina ja mina ja mina ja ei midagi
:: |01:34:55| :: ma tahaks nutta, aga ei nuta
:: |01:35:02| :: ma tahaks mitte olemas olla, aga olen olemas
:: |01:35:19| :: ma tahaks kedagi kallistada, aga pole kedagi peale minu enda ja see ei ole piisav
:: |01:35:28| :: ma tahaks et keegi mind hoiaks ja kaisutaks
:: |01:35:56| :: ma tahaks tunda end hoitu ja kaitsu ja hoolitsetu ja armastatu ja hellitatuna ma tahaks tunda tundeid


- tahta võib palju..järelikult tuleb rahul olla sellega, mis parajasti on..ja ei viriseb!
 ei virise jah..on mis on, peamine et on. ELU on ilus jah!