Et siis Valentinipäev?

Kuidas üks tegelikult täiesti tavaline päev..suudab mind nukralt ohkama panna..ühtäkki tunnengi ennast kole üksiku ja õnnetuna..Las ma ennustan, mitu kalli ma saan sellel päeval..hmmm..jube matemaatika..mmmm..nagu iga päev ehk?? ehk siis mitte ühtegi??? Võtsin lahti ka wikipedia..nii..

Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi

Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Sõbrapäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kinke tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele tuttavatele ja sõpradele tähelepanu.

..Niih et siis traditsioon on sõpra meeles pidada, temaga koos aega veeta, lõbutseda...kallimale öelda, et teda armastad..selge.

Mul ei ole siin läheduses neist kumbagist..tunnen end kui väike mõttetu tolmutuust..Internetiavarus küll annab võimaluse mitmete kallite inimestega jagada oma tundeid, kuid päriselt..päriselt ei ole mitte midagi..sõbrad kõik on eemal, mujal laiali mööda Eestimaa pinda, mina aga olen siin, kodukandis praegu..ja oma Valentini mul ka ei ole..niisiis..

Ma muidu pidasin kunagi seda päeva tähtsaks, nüüd aga ei oska hinnata..


Saudi-Araabias keelati ära sõbrapäev kui mitte-islami püha.
Keelati kohe totaalselt ära, isegi punased roosid on tabu.

Teatavasti pole midagi magusamat, eriti noortele, kui teha midagi keelatut. Kujutan ette, kuidas salajased kohtumised, kingituste ja tervituste vahetused muutuvad selle ärakeelamise tõttu sadu kordi haruldasemaks ning seda hinnalisemaks. Salajastest suudlustest rääkimata. Nurgatagused kallistused ning intiimsed kohtumised…

Oeh, ei tegelikult..see päev on muutunud viimastel aastatel "kohustuslikuks massiürituseks", enam ei saagi aru, kas keegi üldse mõtleb hingest ja südamest, kui saabub temaatiline sms, postkaaart, e-kaart..inimesed..sõbrad on kaugemateks jäänud ning on üsna raske eristada tõelisi tundeid viisakusavaldustest..

Võiks tõeliselt väärtustatada ja silmas pidada selle päeva tegelikku tähendust - meeles pidada oma tõeliselt väärtuslikke sõpru ja südamerõõme.ˇMõte:" vähegi meililistis olevad inimesed peavad olema sel päeval armsaimad sõbrad ja kallimad…" Ei, tähelepanu tuleks pöörata sel päeval TÕELISELT kõige kallimatele..

Ahh, mis ma irisen..tahtsin vist vaid vinguda ja uluda ja end üksikuna tunda..mjah..

ILUSAT TEILE!!



Täiendatud 14.02.2008::

Leidsin ka väga ideaalse ja sobiva luulerealise mõttekese sõpruse pihta:

Sõprus ei küsi: ”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:” Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi: ”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi: ”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi: ”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!