..et siis selle vastse aasta teise kuu esimene vahva päev..

Päevakene kukkus välja päris tore..ei midagi suurt, ei midagi erilist..kuid kokkuvõtteks väga vahvakene..

Hommikust õhtuni vaatasin Roswelli..jõudsin peaaegu kogu teise hooaja ära vaadatud..lõpuks jäin magama umbes viieks minutiks ja siis siutsus uksekell..jooksin ust avama ja lõin õnnetult naljakalt vastu lävepakku parema jala suure varba ära..kole valus oli ning ukse avasin kiljatusega :"Aiaaa!! Tere!" Naersin nii mina kui ka inimene, kes ukse taga oli..asjad aetud..tuppa tagasi..istusin teleka taha..mis sealt ikka tuleb..ei midagi peale seepide loomulikult..vaatasin siis üht, kus kaks naist karjusid..no mõlemad olid kohe kohe lõhki minemas ehk siis hakkasid nad kohe kohe sünnitama..ühel oli mure:"Ma ei taha seda last, ma tahan ära surra!" ja teisel:"Maskiga mees ajab mind taga, ta tahab minule ja mu lapsele haiget teha!" peale kõiki neid sõnu oli nalja 10 minuti jagu umbes..no nad nii kihvtilt karjusid oma valudes..no kujuta ette, nagu seebikates ja filmides nad ikka hirmsasti sellises olukorras möirgavad! Naersin siis ka tagantjärele veel..

Viskasin pilgu Liisule, mIRC oli ees lahti ja nägin, et Liana teatas et vat tema läheb jooksma..mõtlesin no..tohotonti..siukse ilmaga võib pääris vahva olla joosta..kas võidu lumetuisuga või siis püüda kiiremini samme säädida kui libisemine toimub..jah! otsustasin ka mina!
tõmbasin selga veel ühe pusa, telefon taskusse, klapid kylge ja kõrvadesse..muusika mängima..nokkmyts pähe..sall kaela, kindad kätte.."jooksukingad" jalga..ja läksingi!

Esimese 25 meetriga sai selgeks:"no mina see loll ei ole, kes suudab libisemise tekkimisest kiiremini joosta..ehk siis joosta nii kiiresti, et ei ole mahti libiseda..no kuidagi läbisin siiski umbes 500 meetrit ning jõudsin siis otsapidi metsa sisse parki, mida me siin nimetame rahvapargiks..seal on lava ja hästipalju pinke ka..jooksin ymber iga pingi ringikesed ning astusin uljalt lavale..mis juhtus siis? lava oli kattunud nagu lumega..aga keegi idikas oli paar lavalauda ära lõhkunud..otseloomulikult olin mina see tola, kes auku astus..pikali maas, nats oli valus ka, aga nalja oli topelt rohkem..irvitasin siis seal sellili maas..lõpuks ajasin end pysti ja otsustasin - joosta ei saa, aga no kohapeal saab ennast ikka liigutada..ehk siis käima läks lumelibeaeroobika..päris vahva oli..no isegi kohapeal tammudes ja hüpates on libe..päris kaks korda kukkusin veel pikali ja jälle sain naerda..lõpuks otsustasin koju tagasi suunduda..

istusin kõrvalhoone ees pingile ja mõtlesin, et mis nüüd..siis kargaski pähe mõte..






..Jah, ma tean, et ma olen lollakas:p