Üks habras elu, mis koosnes valust..

Täna oli päev..päev, mil kohtusin viimast korda ühe tütarlapsega..ühe tütarlapsega, kes tänasest alates enam ei ole see tütarlaps..sellepärast ei saa ma temaga ka enam kohtuda..nüüdsest kohtun hoopis teise neiuga..hoopis teise temaga..ta ütles mulle, et enam iial ei ole ta see, kes oli eile..isegi mitte enam see, kes ta oli täna..ta ütles :" Leenu, enam Sa minuga ei kohtu. Homme kohtud Sa hoopis teise inimesega..teise minuga..Jäta minuga hüvasti!" Me kallistasime ning nutsime koos..Täna olid selle tüdruku "matused", homme on ta juba teine inimene..Lõpuks läbi pisarate küsisin, miks Ta nii räägib..pajatas Ta mulle oma loo ja see on järgnev:

"Oli üks habras, õrn tütarlaps..Tal oli päris kena elu..
Eks temalgi olid omad head ja vead..nagu meist kõigil ikka..ühel hetkel jõudis ta aga oma eluga punkti, kus ei aitand enam ei käte üles tõstmine ja alla andmine ega ka vastupunnimine..mitte millegagi ei olnud võimalik seda parandada..Ta langes sügavale musta auku..Teda ümbritses pinge, valu, kurbus, üksindus..Ta tahtnuks kisendada, kuid oli hääletu..Ta oli abitu..Kõik, mis ta tegi või ütles..kõik oli vale..Tema kätes muutus kõik mustaks mullaks..Tema elu oli sõitnud karile..

Varem..varem..kuni selle punktini oli olnud ta õnnelik tüdruk..Tal oli siht silme ees, tal oli töö, tal oli inimene, keda armastas..Tema hinges helises muusika..Teda ümbritses rahu, sõprus, armastus, hellus ja hool..kuid..

kuid see hetk..see aeg jõudis kätte, mil oli tema aeg saada tunda elu karmimat..valusamat poolt..kõik vead, mis ta oma elu jooksul tegi..maksid talle lõpuks kätte..tema liigne ausus ja otsekohesus võtsid temalt naeratuse..

Meeleheites kaotas ta kontrolli enda üle..eluisu kadus..algasid lollused..neil hetkil ei leidnud ta muud väljapääsu valust, kui enesetapp..see on küll viimane asi, mis midagi päästa võib, kuid siiski sinnamaale ta jõudis..kurb..õnneks siiski ta endast jagu ei saanud, kuid oma hinge ta tappis..purustas tuhandeteks kildudeks..

ühel hetkel sattus ta ka osavate manipulaatorite kaasabiga psühhiaatriahaiglasse..tema kallim saabus koju tema jaoks võõraste inimestega, kes hüppasid talle kratti..hakkasid teda "õpetama", soovitasid tal oma suhtest noormehega loobuda, ta vabaks lasta..tema enda kodus hakkasid võõrad inimesed talle peale suruma mõtet, et ta on psüühhiliselt haige ja kõike muud halba..lõpuks suutis neiu võõrad oma elamisest välja visata, kuid peagi saabus seepeale kohale politse ja kiirabi, kes viisid neiu psühhiaatriahaiglasse- talle öeldi, et ta viiakse sinna vaid vestlema arstiga, kuid seal hoopis - anti talle valida - kas jääb sinna vabatahtlikult(annab allkirja, et on nõus sinna jääma) või sunniviisiliselt(see pidavat olema kehvem variant)..pisarais, närvishokis, kuid täie mõistuse juures otsustas ta jääda sinna vabatahtlikult..

tema teekond põrgusse sai alguse..

kutsuti valveõde, kes viis nutva neiu ruumi, kus ta pidi oma riided vahetama selle asutuse riiete vastu - koledad kohmakad nõukaaegsed pidzaamad selga tõmbama..oma ehted ja muu isikliku nodi kappi lukutaha andma ning unustama elu..

meeleheitel, pisaraisse uppuvana viidi ta lõpuks ruumi, kus oli teisigi "vangistatuid"..neiu oli nende seas noorim..ta nuttis endiselt..teised vaatasid teda uudishimulikult ning mõni üritas teda ka rahustada..lõpuks muretsesid tema pärast peaaegu kõik, kes viibisid temaga samas ruumis..kes kallistas, kes paitas, kes lohutas..ta pakkus kõigile huvi..läbi pisarate rääkis ta lõpuks ära ka oma loo..miski ei aidanud..ta tundis end vangina..tema elu oli justkui temalt ära võetud..ta oli kusagil, kus tema otsustada ei olnud mitte midagi..ükski tema sõna ei lugenud mitte kui midagi..ta oli tühine..ta ju teadis, et seal ei ole tema koht..ta oli kaotanud lihtsalt enesevalitsuse..ta sai kõigest aru..tunnistas oma vigu..kuid mida enam ta rääkis oma vigadest ja arusaamisest..seda hullemaks teda peeti..keegi ei uskunud teda..mitte üks hing..

ta sai mitu rahustavat süsti ning lõpuks ta ka enamvähem rahunes..ta oli sõbrunenud selle asutuse elanikega kiiresti..kõik hoolisid temast..mitmed rääkisid temale oma loo..mitmetele andis tema nõu, mitut inimest ta püüdis lohutada..

üks naisterahvas oli sinna sattunud tugeva närvishoki tagajärjel - üks mees nimelt vägistas teda ning selle naisterahva sõber peksis selle mehe tema silmeall surnuks..
Selle naisega sai ka see neiu kõige paremini läbi..

Iga nelja tunni tagant lubati selles asutuses suitsu teha..siis jagati igale nende isiklikest suitsupakkidest suits või paar, anti tuld ..kõik toimus valve all..omapäi ei lubatud neil midagi teha ..ka kõige kainema mõistusega inimene tunneks end sellises asutuses hulluna..nii ka neiu..
lõpuks ta enam ei rääkinud midagi endast, vaid lihtsalt rääkis maast ja ilmast, teadmistest ja kogemustest, mida oma lühikese elu jooksul oli jõudnud kogeda..kuulas ära teiste jutte ning püüdis jõu kohaselt neile nõu anda..neid lohutada..toeks olla..

tema oli ka ainus, kes ei saanud kõikidele hirmu tegevat ravikuuri- impulssravi..see pidavat olema mingi "unetukastus" või miskit..igatahes nemad seda kartsid..peale selle toimungu läbimist oli mõnel halb olla, mõni oli väga uimane..tuju oli igatahes kõigil väga halb..mõni isegi nuttis..hirmus..

seal asutuses oli päris palju erinevaid haigeid..neiu oli nooruslik ja hoolitses enda eest..nii kuidas ta oma juuksed kinni pani, meeldis kõigile..mitemetele pidi ta tegema samasuguse "soengu"..üks tüdruk oli seal selline, kes ei osanud rääkida ega saanud aru mitte millestki..ta ainult häälitses..üks oli veel seal noor..tema seda neiut ei sallinud..ta hirmutas teda..tegi neiule kurjasid nägusid ning näitas keskmist sõrme..üks vanem naine oli seal selline, kes oleks pidanud olema hoopis kusagil hooldekodus..ta ei saanud kuidagi olemisega hakkama..alalõpmata oli tal midagi häda- kui ta oli pikali, oli ta padi halvasti, või oli tekki vaja sättida, või oli tal jälle pissihäda-ise ta püsti ei saanud..ja mitte keegi ei kuulanud teda..keegi ei aitand..kõigil oli ükskõik..eriti valveõdedel..

üldse oli see koht hirmsaim koht maamunapeal, kuhu üks inimene võiks sattuda..

neiu pääses sealt õnneks välja peale ühte ööd..ta oli seal kokku umbes 19 tundi..ta pääses sealt ära koduste vastutusel..talle kirjutati ravimid ning sooviti edu..ta sai tagasi oma asjad, vahetas riided..jättis teistega hüvasti ning lahkus..hirm hinges..kuid õnn südames, et sealt pääses..

sellest kogemusest ei saa see neiu vist iialgi üle, sest seda meenutades..selles rääkides..hakkab ta värisema, süda kloppima ning sees keerama..

Sellist kogemust ei soovi ta isegi mitte oma vihavaenlasele..ei iial.."

Vat sellise lookese pajatas mulle siis tüdruk, pisarais tüdruk..Ta pühkis pisarad ning ütles :"Aitab, need olid mu viimased pisarad. Enam ei ole olemas seda kurba tüdrukut! Nüüdsest olen ma täiesti tavapäraselt eriline naeratav ja rõõmsameelne tüdruk. Ma luban seda Sulle. Ei, pigem endale. Ma luban!"

Jõime kohvid lõpuni ning läksime kumbki oma teed..üks vasemale ja teine paremale..ja päike loojus..