ilus on..ilus on olemas olla.. :D

Kõndisid kord Karu ja Jõulud.
Nad kõndisid käest kinni.
Nad peatusid esimese lumise kuuse all.
Nad tegid lumesõda.
Neil oli nii lõbus ja hea teineteisega.
Karu ütles Jõuludele, et
kas ma saan sinuga tulla.
Siis kui jõulud läbi,
sa lähed ju kaugele ära
ja tuled jälle alles järmine aasta.
Ma ei peaks seda kauat aega vastu ometigi.
Jõulud oli sellega igati nõus.
Ta ainult muretses tema pärast,
et kuidas ta seal kaugel kaugel vastu peaks.
No Karu oli ju isegi tubli,
ta ei maganud, kuna tegelikult olid ju praegu jõulud
ja ta oleks pidanud juba ammu talveunes olema.
Aga ta ei saanud, ei võinud.
Aga ometigi magas juba ammu.
Ta nägi unenägu, talvest.
Ta kujutas seda ette.
Ehhki polnud seda iialgi näinud.
Ja äkki ta ärkas ja nägi et väljas oli juba suvi.
Ta magas oma und kaua.
Ta magas kevade maha.
Aga, siis ta mõtles et suvi ei olegi nii ilus kui talv.
Jõulud, lumi see on omapärasem.
Ta uinus taas.
Aga talv ongi imeline, mõtles!

ja siis ma mõtlesin..

Mul on kõrini nendest sõnadest.
Ma tahan midagi uut.
Midagi, mis tunduks erilisemana.
Kas ma tõesti oskaksin leiutada oma keele?
Keele, mis oleks arusaadav ainult minule ja temale.
Kaua võtaks see aega?
Tund või paar?
Nädal või kuu?
Aasta või sajand?
Ei, sajand mitte, aga kes teab.
Äkki me pärast hõljume taevas inglitena ja räägime üle terve taeva oma keeles?
See oleks ilus.
Ja siis ta karjuks mulle pilve peal, mille nimi oleks Teie keeles "armastus", et "ma armastan sind!!"

njah:D