täna oli väljas võrratu soe ja päikseline kevadilm...emme otsustas Sabrinaga kahekesi jalutama minna(issi on tööl) ..mõtlesime minna jõe äärde, et näha, kas jää on veel alles või on juba kevad käes ja vesi paljas..sinna me aga ei jõudnud..1 rumal, väga rumal onu sõitis meie vankrile otsa..

Olgu taevas kiidetud- Sabrinaga on kõik OK. Vanker sai väikese kahjustuse- 1 ratas sõidab all nüüd kaheksat..ju saame selle kuidagi sirgu..

See onu on ikka laustropp! seisis ühes teeotsas ja ootas oma korda, millal saab suurele teele keerata (Papiniidu tänavale, alexela tankla juures)..seisis päris kaua aega..emmega siis otsustasime, et kuna Ta seisab, ületame auto nina eest ristmiku- nii ju tehakse koguaeg..autod seisavad ja annavad jalakäijatele teed..aga see onu otsustas hoopis sõitma hakata ja sõitis meile selga...kus kadus mõistus??? emme siis laiutas käsi ja vaatas hirmkurja näoga onule otsa..seejärel otsustas autojuht tagurdada..saime vankri vähemalt liikuma..emme vaatas üle- esmamulje jäi, et vanker terve...Sabrina avas korraks silmad ja magas edasi (vankri raputamine ajas üles korraks)..ju on kõik ok ja hakkas edasi liikuma...autojuht aas ka autoukse ja hõikas:"Ma väga vabandan! Ma ei näinud Teid!" ..kuna emme oli shokis, suutis Ta vaid kontrollida, et Tibu ja vankriga kõik korras on ning ütles mokaotsast onule, et ei ole hullu...( ei ole hullu?????!!!! ) aga sel hetkel ei tulnud emmele muud pähe..peamine siiski, et Sabrina elus ja terve..

Jõe äärde me ei läinudki...võtsime suuna pakimaja kaudu issi tööjuurde..issit kätte ei saanud telefonitsi..lõpuks siiski vastas ja ütles kohe kiirelt, et ei saa rääkida, et Tal on pätt..

Seega, emme jalutas tibuga Maximast mööda ja tuli majadevahelt ringiga kodusuunas...lõpuks helistas ka issi...Emme rääkis kõik juhtunu ära..issile kohe see kohale ei jõudnudki..olevat läinud mitu minutit aega, kui käed värisema hakkasid..

kuna Sabrina ikka veel magas, otsustas emme, et jalutame uuesti issi töö juurde, et saab jutttu rääkida ja veidi rahuneda..poolel teel aga tuli juba issi vastu ja oli emmele toeks..tõi meid ilusti koju, veendus- et oleme terved ja läks tööle tagasi..

Käisime siis täna veel vannis ka, et rahuneda ja nüüd sis õhtu käes ja ongi uni..

Õnneks läks kõik õnnelikult..emme ei taha mõeldagi, mis kõik oleks võinud juhtuda..jumal tänatud!