suur küsimärk

Ärkan äratuskella häiriva helina peale. Ärritatuna avan silmad. Ringutan ühe korraliku hommikuringutuse
ja hüppan nii kiire liigutusega, kui ma vähegi olen varajasel hommikutunnil suuteline tegema, voodist välja..
Ah,et miks ma niiviisi kiirustan? Asi on lihtne- ma ei taha riskida vasakujalapäevaga, seega- liigutan kiirelt,
et vältida vasaku jala sattumist põrandale esimesena. Sõnan:" Saingi hakkama!" Muhelen endamisi.
Päeva esimesed sammud viivad mind akna juurde, kiikan huviga, missugused olud ilmataat tänaseks
kokku keetnud on..Mu üllatunud nägu, ammuli vajunud suu ja enneolematult tiheda pilgutussagedusega silmad,
teevad kõrvaltvaatajale kindlasti hirmsamal kombel nalja,seega ütlen kohe ära :" Ei ole kena teiste inimeste
pihta naerda!" 

Siinkohal pean paslikuks keerutamine lõpetada. .

Õhtul, kui magama heitsin, viibisin ajahetkes, mida nimetatakse meie-keeli talveks..Südatalv isegi, mis siis,
et lumega väga priisata polnud, ent tali oli see sellegipoolest...Aga hommik..hommikul laiutas mu silme ees 
roheluses õitsev õu ehk siis kevad! raputasin tol hetkel usinasti üsna mitmeid kordi pead, kuid see pilt ei kadunud 
mu silme eest. Kartsin end juba mõistuse viimasedki raasud kaotanud olevana, kuid minu piinad lõpetas taas oma
tööd alustanud äratuskell..

Avan esmalt vasaku ja seejärel parema silma, hõõrun mõnuga uneliiva silmist..vaatan end ümbritsevas toas ringi,
Veendumaks, et seekord olen sattunud tõelisse reaalsusesse..jah - kõik on omal kohal- Steffy magab jalutsis,
 orhidee õtseb endistviisi, kõlaritest kostub vaikne muusika, taustamüraks käib endiselt televiisor,
käte vaatlusel veendun oma 10 sõrme olemasolus - "Atsihh!" - vot see veenab mind kõikse kindlamalt- jah, seekord
olen ma päris õiges oma kodus..

Raputan pead, hakkan naerma ja tõusen voodis istukile. "Huvitav, mida tähendas see unenägu?" küsin endalt..Kuid
enne veel, kui jõuan kaevuda mõtetehunnikusse, kuulen kedagi sõnavat :" Tere hommikust kallis!" Kikitan kõrvu,
raputan pead..kuulatan..vaikus..mõne hetke pärast kostub taas see hääl:" Kas tõesti on juba hommik?" ..lõpuks taipan
vaadata endast vasemale..ja seal see "tüliõun" ongi! Naeratab ja puha! ühman midagi mõminalaadset vastu..

Oi, kuidas ma tegelikult sääraseid hommikuid armastan!! Noh, erand kinnitab reeglit..see konkreetne hommik
meenutas otsapidi mingit ulmelaadset muinasjuttu või muud säärast...aga tegelikult on lausa jumalikud need
varajased või siis mitte nii väga varajased ärkamistunnid, mil silmi vastumeelselt lahti tehes esimese asjana 
kallist inimest näen..lisaks sellele hommikunaeratused, päeva esimesed kallid, sügavad silmavaatlused,
hüvastijätu suudlused ja nukrameelsed sõnad:"Näeme hiljem!"

Ootamatu kevad unenäos, kallis inimene kõrval reaalsuses..mingi vihje??Ei tea, ma parem ei mõtle...lihtsalt olen..
Aga tõsi on see, et jah, ma olen moment õnnelik..olen väga väga rahul..kuid ma ei hõiska...ei..liigun edasi..
samm sammu haaval, üks jalg teise ette, hetkest hetke, üks sekund korraga, 
minut minuti - tund tunni - päev päeva järel..ikka ja jälle elades vaid hetkes...ootan huviga iga järgnevat momenti,
naudin iga lühematki tuhandiksekundit oma olemasolus..naeratan üha..

ja naeratan veel..põhjuseta, lihtsalt niisama, lihtsalt rõõmust, lihtsalt rahulolust..lihtsalt niisama..

Elame... näeme..