..ma olen nagu puu..tugev ja elujõuline puu...lihtsalt puu..puu, kes sügisese muutliku ilmaga ka ise oma palgeid uuendab..olen tujukas, tuules räsitud, vihmast vettinud, külmast värisev, päikses särav, ergas ja väsinud, naeratav ja mossis, aegajalt kössis..nagu kõik elav, kõik muutub..olen uhke oma nõrkuste üle..kuid siiski seisan kindlalt..olen küll väikene, aga see-eest tugev puu..
..ja sügis saabus ka minu elukevadesse..
..pimedus..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Leenu, Leenu, kes sa oled? Otse, inglina tundusid mulle kunagi ammu „Sinu saates“, kui mina kirjutasin ja nautisin sinu kirjutatut. Mõtlesin, endamisi, oled liiga hea, et olla olemas. Möödus hulk aega ja täna kuulsin taas sinu mõtteid, ehedaid ja eredaid kui naeratav täiskuu pilvitul ööl. Nüüd olen siin ja loen su blogi ja mõtlen sinust, mõistan sind ja kusagil kaugel kirjutan valgele paberile süsimusta söega samu rindu, samade sõnadega, ent enda elust. Kurb ja südantlõhestav on seda kõike lugeda ja mõelda endale, ent sisimas tean, et see raske ja takistustest tulvil rada mida käid teeb sinust hea inimese, kes eksib praegu selleks, et kunagi tulevikus olla sel õigel hetkel täiesti eksimatu, aus ja adekvaatne, olles ise armas ja saada armastatud! Pea vastu mu hinge sõber, pea vastu. Loe enda kirjutatut ja kirjuta, kirjuta, kirjuta juurde, nii on kergem ja selgem. Pea vastu ...
ReplyDeleteOi...Ando...mina olengi Leenu...lihtsalt Leenu..aitäh!
ReplyDeleteLihtsalt Leenu? Sa oled lihtsalt Leenu? EI! Suurimas lihtsameelsuses ei suuda ma ikka seda uskuda, kui väga ka ei püüa, et sa LIHTSALT Leenu oled! Midagi nii lihtsat siin POLE OLEMAS, tead ju seda isegi! Oleks kõik lihtne, siis sa sa oleksid lihtsalt õnnelik, kellegi lihtsa temaga, elades oma lihtsat elu ja olles kogu oma aja lihtsalt ninapidi koos. Oled sa mõelnud, et kui see kõik nii lihtne oleks ei vaarutaks sa siin oma südant iroonilis-depressiivsetel ja rõõmsatel toonidel. Seega ei näeks sa leigeid enese ümber vaid oleksid lihtsalt ise leige, mustvalge, hall. Sa ei suudaks olla ei kuum ega külm, sa ei oleks värviline, sa ei suudaks enda sügavamaid kihte peente vahenditega torkides ennast tundma õppida ja paremaks muuta. Oma „lihtsuses“ oled sa ju tegelikult ERILINE, tean olen rändurina palju näinud ja tean mis on vesi, mis meri, tean mis on liiv ja mis on kõrb....
ReplyDeletema ei pea end küll eriliseks..olen ..lihtsalt mina..pean end pigem imelikuks..ja olen sellega rahul...raskused on mu jaoks ületamiseks..olgu nad mistahes raskusega...ikka üle...ja kui üle ei saa..siis ümber:) lihtne eksole! :) ja selle kõige juures, ma naeratan..niimoodi on kergem..ei tõmba tähelepanu ja saan vaikselt asjatada ja edasi liikuda, ilma teiste torkimise, liigse "abivalmiduse", hala, haletsuse või muu selliseta..ma lihtsalt olen selline..kirjutan ennast tühjaks..karjun kirjutades..kaklen kirjutades,, võin ka tappa kirjutades või inimese maha matta..aga päriselt..päriselus..ma naeratan..miski ei paista välja..miski paha..nii on vist hea..päris kindel ei olegi..aga mida ma tean, on see, et ma tahan ise hakkama saada..samas vajan tuge..aga ikka ise:) ja saangi..olen siiani saand ja saan ka edaspidi...
ReplyDeleteainult..ma ei saa aru...miks inimesed..miks te...kaasaarvatud ka Sina siis...miks Te süvenete, miks teile meeldib mu kirjutatu, miks ..maitea..see on tühipaljas mõtete kirja panek..ei mingit erilist kunsti..ei luulet..ei poeesiat..ei maalilisust..ei muinasjuttu..lihtsalt mõtted...
ent..tänud tähelepanu eest veelkord siiski....kummardan ja naeratan.
Inimestele-inimestele, millistele inimestele? Kuid jah, ehk aitab irooniast seekord, vastus su küsimusele on ju lihtne, kõik tahavad seda mida neil endal pole või on vähe – julgust, loovust, tahet jm. Oma kirjutatus oled „sina ise“ ja nii eeskujuks teistele, nad loevad ja mõistavad et nad pole ainsad, pole üksi, hoolimata asjaolust, et „meid“ on miljardeid.
ReplyDeleteMina aga? Ohh-jahh, mina olen üksik rändur kelle sadulakotti peidetud päevaraamat on juba paks ja lehed on päevi näinud. Mustast nahast kaaned on täis kirjutatut, päevasündmusi, luuletusi ja pilte eluteest. Mulle meeldib „see“ sellepärast, et tore on kohata teel viivuks kedagi, kes ka „rändab“, kohata endasugust, mõistes teda ja teades, ta mõistab mind ehk ka. Hea on istuda vanal veskitammil ja temaga soru hinge pista ja sada sõna juttu lasta. Forsseeritud läheduse tunne üksildasele, kui soovid.
mmmm..okei..rändur...rändur eluteel..väga kena..jah..ka mina tean, et on olemas sadu ja sadu "minusuguseid" , ent siiskipean iga indiviidi ainulaadseks, iga kurvi teel unikaalseks, iga hetke elus kordumatuks, kõike halba millegi jaoks heaks, iga liivaterakest osakeseks millegi suure nurgakivist, surma uue sünniks, pisaraid naeratuse allikaks..kõik kordub...jah..kordub..kõik lõpeb, et taas alata..jah..ent siiski eksisteerib iga eksistentsi vaid kord..sõrm on võimalik lõigata vaid üksainus kord lõhki just sellel viisil, nagu mina seda näiteks eile tegin..esimest ja viimast korda kannatan sedagi valu..
ReplyDeleteja kõige selle puhul, peab klaasi tõstma igal juhul..ja seda kasvõi selle nädala esimese kolmapäeva ja siis 12 tunni pärast selle nädala viimase kolmapäeva puhul ka...kui ainult ei peaks neljapäeval usinasti tööpostil istuma..
mhmh..igatahes olen Sinuga nõus..see kõik on hea..tõsiselt hea, mida heana siia kirja panid..
Aitäh!
Nii ta tasapisi tuleb, kaks rändurit istuvad sillal ja pajatavad eelnenust, rääkides enda kogetust on teisel kohe mõtteis oma meenutused sarnasest. Jah, hea küll, meil on kuid paljudel pole, sellepärast nad loevadki ja kuulavad sind ja mind ja neid sadu, paraku kuulajaid on miljoneid!....samas kirjutad sa ka hästi :D
ReplyDeleteOma mõtteis mõtlen sinuga sarnaselt, kõik on millekski hea, just kui pole kasulik siis vähemalt kõik on õpetlik ja õppides areneme, arenedes maandame endas tekkivaid pingeid ja nii me kirjutame, kirjutame ennast tühjaks, et „homme“ jälle kirjutada ja ise pea mitte kunagi lugeda. Kuid oleme ausad, kui loeme siis tuleb valu ja õnn jkm. meelde ja on ehe nagu eile. Kuid õppida, õppida on veel nii palju ja kogeda on palju, haiget saada tuleb veel palju, enne kui saab olla tõeliselt õnnelik ja pikalt :D
Mõtteteraks Sulle ja teistele lugejatele aga üks 3 aastat vana luuletus:
Tühi tee
Tahe teiste elu elada, tappis minus enda,
nüüd sõbrad näevad minus, enda kaksikvenda.
Neid sõpru kindel kogus, nii muutumatu see,
on rada juba käidud, nii tuttavlik on tee.
Vanad ammendamas end, noori lihtsalt pole,
kas on eluraudtee lähisus meil kõigil nõnda kole?
Mul lõpuks mõttetuna tundus elu, tulle sööta tahtsin end,
kuniks nägin õiget ilu, tundsin end kui lind.
Kõrgel taevakaarel lennates, vaatsin kõike ülalt siis,
mul kõrvus vaikne kumin kostis, kuni sai sest viis.
Nüüd mõistsin mis on hea, sain aru mis on ulme,
jäi uskumatus asi, miks jäi krimpsu minu kulm(e).
See mis mu silmad avas, oli tavaline ime,
see sõna oli armastus, kuid nägijast sai taas kord pime.
Leenu kummardab
ReplyDeleteLeenu has some respect, and it’s good.
ReplyDeleteAga kas sina lased endale kummardada, tehakse seda tihti või kui tehakse siis punastad ja ei pea seda vajalikuks, ent hindad sisimas väga. Küsimuses on vastus, vastused on meie ümbruses olemas...Vabanda, ma ei oska hetkel midagi muud öeldagi, olen hetkel see kes ma pole. Tänan Sind oma kummalisel moel.
Leenu, Leenukene, mina lahendasin mõistatuse, lahendasin õnne, kurbuse, loomise, (kirjutamise), lõhkumise ja elu saladuse. Katsun midagi R2’hte kirjutada, püüan peegeldada ennast. Kuid sina, kas sa oled õnnelik oma kurbuses, oma reaalses elus või oled sa õnnelik oma mõtetes, mõtetes mis näivad enamalt kurvad. Midagi tabavat ma öelda ei saa, see pole matemaatiline 2+2=22 ;) see on pigem filosoofiline inimese surematuse definitsioon. Mõistad millest räägin. Mõistad, kui sa lakkaksid naeratamast, tegemast seda mis on sinule omane, naeratus läbi „jäätunud klaasi“ hakkaksid sa naerma ja südamest.
ReplyDeleteimeline! Sa justkui teaksid enamv2hem,kes ma selline olen..olen k6ik ja mitte midagi..olen olemas, kuid samas ebareaalselt olemasolu t6rjuv olevus..olen Leenu..suure L-iga..Leenu...teie k6ikide Leenu..olemas vaid selleks,et teie k6ikidega jagada oma "elutarkusi"..olemas,et keelata teid tegemast neid vigu,mida mina olen juba mitmeid kordi teinud..
ReplyDeleteei, ma ei lakka naeratamast...ka l2bi klaasi..kasv6i j22tunud..aga ikkagi naeratan..pisarad silmis? vahel jah..aga naeratus pysib..
ja praegugi...lugesin Su mmm..kommentaare..m6tteavaldusi...mhmh..manaeratan Sulle...
olen..kuidas nyyd 8eldagi...meelitatud?? on vist 6ige v2ljend:D
kummardan j2tkuvalt.
p2ikest!
Oh Leenu Leenukene, kartsin juba et sa ei vastagi. :D Täiesti põhjendamatu hirm muidugi. Sa ilmselt juba taipasid ära, et mina olen mõnes mõtte sina, olen su vend ja giid sulle, giid kes järgib sinu näpunäiteid tee valikul. Olen su õpilane. Olen sina jättes sulle ruumi olemaks mina. Jube segane lausend, ent tean sind seda mõistvat.
ReplyDeleteJah, eks see ole see koht, kus kaks elukunstniku kord kohtusid. Pole parata, pean ütlema, et tean mida tunned, ent jäädes ise sügavasse segadusse oma tunnetes. Jah, aiman neid, taltsutan, naetatan nutan nagu tahan. Teen üldse mis tahan, ent ei mõista miks teised seda ei tee...ja tõden, et teevad, ent vaikivad...häbenevad.
Minu respect mõistmise eest sulle. Oo kui palju meil oleks teineteisele öelda...aga.
mmm...2raytlemata meeldiv on taas netti p22sedes leida siit Sinu m6ttelend..jah,paistab et juttu j2tkuks..
ReplyDeleteJätkates juttu jutu jätkuks. [Naeratan]
ReplyDeleteNo jah, ei tea kas on see pelgalt nõel, mis torgib südamesse augu ja laseb sellest vaikselt elumahlu välja või kuulubki see nõel sinna? Armastus, oo jah see imeline tunne ja särav mõtete ahel, pärl. Ma ei tea isegi, olen tegelikult suht napisõnaline hetkel, elan suutmatuses midagi tõelist ja ehedat olla. On omad põhjused, meil kõigil on mustemaid päevi, kuid mina, sünge kui öö? [Muigan mahedalt] Ei, olen ere ja valge, ent ehk liigagi ere, sellisest särast on võimatu midagi lugeda, sest see ju pimestab. Ma ei räägi siin Temast, ma ei pajata sulle Endast, ei, hoopis räägin sulle „Sellest“. Kas märkasid „Seda“? Seda kõike kaunist ja kõiki meeli halvavat tunnet, mis on „Seal“, kuid kui me teda ei märka siis „See“ tuhmub jagu hõõguv süsi, mis vajab pidevat pealepuhumist säramaks eredas punases miljöös.
Teie kõigi tänud mulle, kummardan sügavalt ja aupaklikult, kuid lahkun siiski, selleks aastaks lõplikult, lahkun lavalt Teie aplausi saatel.
niii armas nagu.-....Leenu soovib head uut!!!kui p2rnu satud, anna teada:D
ReplyDeleteMitte head, vaid läbi läinud aegade parimat uut ja imelist aastat,
ReplyDeletetäis soojust ja täitunud unistusi.
Olen hetkel veidi laokil, sellepärast siis pikalt ei peatu...pean edasi lendama. Ent tänasesse R2’hte ma siiski üritan midagi pikemalt panna, sügavalt sisemusest, irooniaga pooleks.
Pärnusse, oh irooniat, tulin just täna sealtpoolt...kuid, kuid teeme nii. Edaspidi hõikan sulle ette... Kui olen Pärnus panen vana silla merepoolse piirde peale kaks kivi. ;) Või kuidas ma märku peaksin andma?
Tervitan ja emban mahedasti.
Teie Ando
Tere Leenu :D
ReplyDeleteHeh, ma just olen viimastel päevadel mõelnud, et peaks ka blogima hakkama, ent ilmselt kuigi järjepidevalt seda teha ei suudaks, ei tahaks ka. On parem kui inimesed liiga palju minust ei tea, ent ma tuleks sulle meeleldi külalisesinejaks :D
Hea küll, see on vaid mõte, mõte mis on ajendatud ülepea kasvanud tunnetest, jamadest jpm. kuhu end tegelikult ise ja täiesti vabatahtlikult olen mässinud, nüüd, nüüd aga tahaks põgeneda nagu me kõik...
...Ulatage mulle palun päästerõngas, ent teadke, ma ei haara sellest! Mitte veel...
ma peatan Sinu jaoks hetkeks maakera, et saaksid viivuks maha astuda ja pead puhata..
ReplyDeleteJa vanameister naeratab, sest on ülimalt liigutatud sellest kaunist mõttest. Ohh oleks see kasvõi viivuks tõsi, oleks siis keegi kes suudaks peatada minu maailma. Ent ei, seda suuda mitte keegi peale meistri enda, kuid tema, tema seda ei taha, sest on liiga vara veel alla anda. Esimene lahing ei alista teda. Taaskord on vara ja meister lausub: mitte veel mu kallis sõbrad, mitte veel!
ReplyDeletetule siia...ma peatan aja..
ReplyDeleteLeenu kordab taas enda ahvatlevat pakkumist, ja siinkõneleja mõtleb taas tähtedest ja rohelisest murust, soojast suvetuulest ja piirutust armastusest :D Muigan, jah mis huvitavad pakkumised kõik ikka maailmas on ja kuidas küll just mina neid ligi tõmban, ent olen siiralt ja alti tänulik. Väljas hakkab sadama valget lund ja temperatuur kisub vägisi kümne külmapügala poole. Aeg, peata aeg! Sa see hetk on ilus, iga hetk on ilus ja väärib selle peatamist, et võiksime seda nautida igavesti, ent siis oleks meil igavesti see hetk ja me ei saaks iial uut? Kas see on see mis me tegelikult tahame, või tahame seda ainult sellepärast, et seda me pole kunagi saanud...meil aeg ei liigu, meil aeg ei veere, aeg on lind mis lendab liueldes üle taeva tehes teinekord mõne ulja laskumise või sööstes raketina taevasse.
ReplyDeleteMõnele toob aeg ajastu, mõnele aegumatu, kuid aeg, see annab ju tegelikult elu ja elule ilu ?
ma j2in m6tlema..aeg peatada...ilusad hetked ..mmm...aga kas siis oleksid need hetked niii ilusad,kui nad kestaksid kauem,kui reaalselt?? see kybe...see pisku...mida v2hem aega nautida on...seda nauditavam ja magusam see ju on....hmmm
ReplyDeleteHea küsimus, millele ehk otsest EI/JAH vastust polegi, ent siiski ehk leiad siit midagi:
ReplyDeleteme kõik püüame ikka ja jälle saavutada mingit esimese korra naudingut millegi korduvast tegemisest, kasvõi suitsetamine, joomine, meeletu ja pöörane armastus või mis iganes. Ent ikka ja alati tehes seda teadlikult korduvalt on see vaid tegemine, ei muud ja lihtsalt millegi tegemine. Kuid vahest juhtub, et möödub aeg, unustame selle ja siis mingi hetk midagi taas tehes oleme jube õnnelikud ja naudime seda uuesti, uuesti vaid ühe korra. Innustab jätkama ja eksitab! Eks? Ma isiklikult kipun arvama, et mitte ühtegi naudingut ei saa korduvalt või lõputult kaifida, tuleb otsida uut ja nauditavamat, ent sellest hoolimata pöörduda nostalgiliselt mingi hetk vana juurde tagasi.
Aeg võib peatuda, kuid peatub ka nauding. KAHJUKS.
Kontumisteni "Sinu saates".
just see..kõige väiksem kübekene, mida on võimalik nautida ja tahaks seda veel ja veel..aga ei saa...vat see on see kõige magusam jh....
ReplyDeleteHeh, sa näid eksinud olevat. Nuh, kus siis on see profesionaalne optimism nüüd? (ja punktist sai küsimärk)
ReplyDeleteJah, aeg parandab haavad, kõik haavad, kuid oh üllatust, selleks et end elavana tunda peadki ise endale haiget tegema. Neiu Leenu, ära pelga valu, pigista hambad risti ja kannata ära, kuid mitte ära piinle vaid naudi seda, mida sa võid neid haavu ise nõela ja skalpelliga tahtlikult lahtilõigates nende seest leida. Õpi miks nad tuli, mis moodi nad kinni kasvavad. Ära usalda ajale seda tööd, jäta see enda teha.
Vaid valu, rõõmu ja kõike seda mitmekesist kogedes tunned end elavana, zombi? No jah, see on täiesti valutu viis elamiseks, ent mis elus see on siis?
oh, Ando..jube armas, et hoolid..tegelikult..minuga on kõik üpriski korras...ainult..on haavu, mida keegi vägisi muudkui kisub ja kisub..eirata pole võimalik..enesepiinaja ma pole..elan valu välja pannes selle kirja..välja mu valu,kurbus...ei see ei paista..ma olen tuntud oma särava naeratuse ja pideva naerulagina poolest..seltsiv naerukajakas..nagu öeldakse..aga ka sellistel on raske..mis siis, et see välja ei paista..aga jh..ma tean, et ma saan hakkama..saan alati...läbi raskuste, üle kivide ja kändude..ikka ja jälle edasi ja otse tähtede või kuu või kasvõi kamakaks missuguse sputniku suunas:)
ReplyDeleteJa kõiges selles segases, milles ma elan, üritades mõelda viivuke sinule, tuleb mu vaid üks assotsatsioon - läbi pisarate naer.
ReplyDeleteHea küll, mida ma siin ikka vehin, olen hetkel kui tühjakspigistatud sidrun, või nagu üks mu väga hea sõbranna ütleb - olen kõhn ja kivis :D
Igatahes mõttetera neile ja ka sulle, kes ja millal iganes seda siit lugema ei peaks.
Mehed ärge keelake naiste nuttu, änt ärge iial andke neile selleks põhjust, sest te ei väärgi pisaraid. Ja naised, pange oma mehed pisaraid valama, sest kivist süda polnud see millesse te armustie.
Ja seda ütleb marmorist südamega inimene :D Kõva, ent purunev siiski :D Eks ole ikka nii, et õpime enda vigadest ja lootusetult loodame, et meie õpetustest keegi kunagi suudab ka õppida, või vähemalt viivukese mõelda sellele mis on öeldud.
Leenu aplodeerib ja noogutab usinasti
ReplyDeleteSee on nüüd siis see hetk, kus ühtki sõna lausumata tahakisn sind lihtsalt kallistada...sügavalt ja niipalju ütlevalt, ent kahjuks pole ka need meie kõige pisemad soovid TÄNA siin ja präegu võimalikud....oled mõelnud miks?
ReplyDeleteSiiski Emban mõttes....
Aga vb seepärast, et need on vaid mõtted/soovid??
ReplyDeleteJah-ei, need ei ole mõtted, ned ei ole soovid, need on emtsioonid.
ReplyDeleteNovot, nüüd siis. Möödunud on mõned tunnid ja taas on filmilikult palju mu elus juhtunud. Mitte, et ma ei teaks mida "HAAVADE LAHTIKISKUMISE" all mõtled, kuid just vähe teadmisest sain minagi noaga selga - tõsi küll vaid mõneti, seda lööki olin pikalt oodanud, ent tesiti. Mu rahu on röövitud ja maailm aheneb taas silme ees kuniks jääb vaid valge täpp mis aegamööda vaikselt tuhmub....
ReplyDeleteFuck - anna mulle andeks see sõna, kuid ma vihkan rikutud hingi, nagu ma ise, samas meeletult armastan neid, sest armastan ennast ja elu. Elu poleks elamist väärt, kui kõik oleks roosa manna...
haavade lahtikakkumine..minu mõistes..minus eekordses teksti kontekstis tähendab vana asja uuesti päevakorrale kiskumist...kes vana asja meenutab, sel slm peast välja nagu öeldakse...aga tutkit...aga ma saan hakkama..ja ma ei nuta ka..kõigest kirjutan endast välja emotsioonid..millepärast ma paljudele tänu ma kirjutistele tundun mski eriti kurva ja nutunäolise tütarlapsena...aga ei..ma olen otsevastupidi..pidevalt naerul....kõik paha...see saab kajastamist vaid kirjutiste näol...
ReplyDeletemmmm....aga se on suht viisakas sõna ju...fuck.ei ole ju hullu..iseendale mulle meeldib kasutada selle variatsiooni - fcuk...tundub kuidagi shjeefim..
aga ma olengi imelik..ära pane pahaks:)
loodan, et Sul hakkab parem..saada kuradile..mine peegli ette ja lausu :" kõik saab korda, kõik ongi korras...kõik on vägagi korras:) ja naerata endale...muuseas..see olevus seal peeglis naeratab Sulle vastu ka...ausõna noh! :))
Kallistan ka üle netivõrgavaruste tugepakkuvalt:)
Kuivõrd meeletult hästi ma tegelikult tean, mida sa mõtled. Ei noh päriselt, tubli oled, kohe päris tubli.
ReplyDeleteAga kuna mina olen sõna otseses mõttes hetkel jalust niidetud, siis tunnen, et kui ei liigu keha ei liigu ka vaim, niisiis olen mõtteis sinuga, maksimaalselt niipalju kui suudan, kuid need mõtted on...tühjad :S Seni, kuni liigun taas....
Tead Leenu, kuulasin just sinu meenutusi R2'st, mis kuidagi tuttavlikud, ent need panid mind mõtlema millegi üle millele tavaliselt ehk ei mõtle.
ReplyDelete-Valule ja elule.
Muigamisi hambaid risti vajutades trotsides 10 pügalat külma ja meeletut valu jalas istun hetkel õues, kuulan R2 ja naudin kõige ehtsamat kuuba tubakat, novot...ja see kõik mürgine maailm mida kordamööda kõik endale sisse hingame tegelikult ongi ju see mille nimel elada!
Miks selline mõte? Ehk on see sellest ajendatud, et kaks kuud, isegi kuu tagasi oli elu teine, päevad tõid valu ja piina ja meeletut põnevust ja elujanu minus pulvitses, mis sellest, et see kõik nii pananama palju haiget tegi. Nüüd paistab ootatult iga päev päike, kõik on kena roosa manaavaht. Pagan, ma vajan solki, kui võib nii öelda.
Jah, "Tundmatu" ütles midagi tabavat, ehk just sellepärast, et mina ütlesin need sõnad talle. Muigan. Aga Valu?
Valu, valu teeb haigelt, ent iga kord sellest paranedes saan tugevamaks. Loodan siiralt, et see kõik on vaid minu viga, olen õppinud lihtsalt elama nii: pea ees solgiämbrisse ja sealt välja rabeledes tunnen viivuks joovastust, mille kustudes pean ikka ja taas otsima uue ämbri kuhu hüpata, et taas teha endale haiget, saada tugevamaks ja taas joovastuda.
Ei tea isegi, teatraalsete tüüpidega on pidevalt mingi häda, nean siin ennast, iial pole rahul, ja kui siis vaid viivuks. Ma ei saa sinna pidagi parata, et vajan elu rohkem kui seda mulle pakkuda on, suurtes kogustes, mägede ja jõgede kaupa voolavat ja pulvitsevat elu. Tänan vaid õnne, et elan selles riigis, kus elu käib. Teades, mis mujal maailmas toimub siis ehk siit leian oma rahu ja elujanu, sest kus mujal suudaks elada tuul, kui mitte tormis, kus võiks olla vaba vesi kui mitte lainetes, kus võiks olla õnnelik valgus, kui mitte päikeses, kus võiks olla siiras süda, kui mitte jääs, kuid alati jäädes.
Ole tubli, kirjuta ja joonista, pea ja punni vastu, kuid leia ikka ja jälle see mis sul vaja, mina võin vaid näitata teed, kuid alati olen keelanud endale järgneda, sest olen musternäide sellest, kuidas teha EI TOHI.
Päikest sulle.
Blogin:
ReplyDeleteTead, ma jooksin nüüd nii kõvasti vatu puud, et see pauk, mis mind oimetuks lõi võttis minult kõik. Arvan, et õige oleks öelda "See elu jääb pooleli", küsimus nüüd kas võtta kohe uus käsile või teha mõnetuhande aastane paus sisse?
Metafoorsed mõtted liiguvad vaid selles suunas, et teeme kõik uuesti.
Tere, Minu nimi on Ando.
wtf...Ando sheer up emokid!!! ära ole nukker:D elu on lilleline:D päriselt ka!!!
ReplyDeleteTere Ando, mina olen Leenu a ka Marlen :)
Näed siis, uus algus on alati hea.
ReplyDeleteMarlen? Noh, kui see on sinu päris nimi, siis kust tulid nii laheda artistinime peale?
Aga mina, mina kukkusin nii kõvasti, et jah, võttis tuju ja palju muudki rohkemat päris pikaks ajaks ära. Ehk kui leian endas seda jõudu´, siis kirjutan ka kõigile kuulajatele, kust kivi juurest viib tee otse alla kuristikku.
Emban...
jh, mu päris nimi on Marlen(loe- marleen) ..ja vot sellest tulenebki mu n.ö. artistinimi ehk siis hyydnimi... ei ole keeruline:)
ReplyDeleteaga...mhmh, Sul on õigus...ja kuna tunnen, et oled elukutseline optimist, siis on pessimismihood Sullegi lubatud....
aga ehk jagad hoopis siis pikemalt juhatust teekonnal - kivi juurest kuristikku ja siis kuristikust mööda õlekrsi välja päikese kätte hoopis? nagu positiivsema valguse helguses helisev mõttelend?? :)
Vasutseid vaid sulle:
ReplyDeleteTee kuristikku? Ei tea, pole ehk veel valmis rääkima sellest, ehk pole sina valmis kuulama, ei tea - veel ei tea.
Kuid pessimsimis päikselisest poolest proovin sulle mõista anda enda vaatenurgast järgmiste ridadega mis kirjutan just sulle, Marlen, Leenu või mis iganes moodi ma sind kutustam ei peaks sa kaunis hing.
Kord avastasin endas jõu, ja naeratasin igaviku.
Siis pidasin ma veidi nõu, ning enam ei naeratama tiku.
Kuid möödus aeg ja tuli kaunis kevad,
vulisevad veed kasvatasid kinni kõik mu haavad.
Sõõmust lillelõhnalisest õhust, amuutasin endasse ma väe,
lappisin oma purustatud südame ja vallutain juba uue mäe.
Oh kallis minu armas, miks teed sa mulle nii?
miks solgutad mind edasi ja tagasi, kuid endaga sa kaasa ei vii.
Ei vii sest ma ei taha, sest sa ei ole valmis,
kuid oma suurt ja sooja südant pakud mulle igahommikuses salmis.
Kas sa siis ei mõista, et liiga noor vel oled sa, ja mina?
Mina jään lõpmata ja alati oma hinges üksinda!!!
oi näe..siin jäi kuidagi vestlus katki..minu süüläbi vist...aga kui Sa Ando seda veel loed, siis tervitused igatahes! ;)
ReplyDelete