Põrgusse!

Ma olen rumal. Olen lausa loll. Ma olen enda peale kohe päris vihane. Olen iseendas pettnud. Ma olen solvunud oma mina peale. Olen nöridund. Olen pettunud. Olen löödud. Ma ei saa endast aru, kohe mitte midagi. Miks ma koguaeg endale liiga teen? Miks? Ma ju armastan ennast, väga armastan..ja ma armastan elu. Miks ma siis ometigi vastavalt tegutseda ei võiks? Miks käitun iseenda suhtes ülekohtuselt? Miks olen vaenlane oma minale?? Miks?

Nii kaua, kuni mul on pea nii öelda oma kaela otsas olnud..seni olen teinud enda suhtes kõik valesti. Olen elanud oma elu valesti. Olen teinud ühe vale otsuse teise järel. Olen elades endale ehitanud piinapingi. Olen mitmeid kordi vabatahtlikult naerunäoga sellesse pinki istunud. Olen kannatanud. Ole valust värisenud, olen ahastusest pisaraid valanud, olen rumalusest isegi elu vihanud..Olen olnud nii sügaval kuristikus rukkipõllul olnud, et pole mõnel hetkel isegi soovinud enam pead püsti tõsta, naeratada ega edasi liikuda..mul on olnud tüdimus kõigest, mul on olnud kindel tahe see kõik lõplikult lõpetada..Olen ennast, elu ja oma südant vihanud..Olen olnud iseenda ja oma lähedaste suhtes valusalt ükskõikne..Olen teinud kõigele, mida armastan, väga haiget. Olen olnud halb, väga halb kõige elava suhtes.

Keegi kunagi ütles, et kurat pidavat põrgus olema positiivne kuju ja isegi elu pidavat olema tore kõigest selle punktini, mil põrgu hakkab tunduma meeldiva paigana. Olen tõsiselt ka nii mõelnud, olen nii tundnud..Olen olnud selles kõige sügavamas põhjas..Olen olnud nii kildudeks.. Olen olnud lõpus..Olen näinud ka seda kiidetud valgust seal tunneli lõpus..Olen sellest kõigest välja tulnud..Läbi raskuste, läbi pisarate, läbi viha, läbi tülide ja valu..Olen siiski õnneks suutnud jõuda tänasesse päeva..Õnneks? Tegelikult ei teagi, kas see on ikka õnn..ei tea..

Ma mäletan kõike olnut detailse täpsusega..mäletan iga tähtsusematutki tundekest igast momendist..Igal mõtlikul momendil elan kõik taas läbi..Aga..Aga kui ma nii täpselt kõike ..ni head kui halba mäletan, siis miks ma ikka ja jälle elan edasi niiviisi, et taas miskit halba kogeda? Veel halvemat??

Olen ma tõesti niivõrd nõrk??

Valetan ma endale, arvates, et saan hakkama, et olen tugev ja et enam nii ei lähe?? et seekord on kõik teisiti?? Peaks ma endas enam kahtlema? Peaksin kartma eluga edasi liikuda??

Kartsingi..Kartsin pikka aega..väga pikka..Terve igaviku käisin ma ringi pea norus, saba jalgevahel, silmad maas..niimoodi elada tundus lihtne, kuid oli momente, mil tundsin talumatut soovi millegi muu järele..Niimoodi ma tõmbasingi ühel päeval akendet eest kardinad..Kiskusin need alla ja viskasin ahju, vaatasin säravate silmade ja naerunäoga, kuidas nad põrmuks põlevad..Tuli praksus ahjus nii soojalt ja paljutõotavalt..

Sellest päevast alaes käisin ma ringi püstipäi, mu huulil oli naeratus ja mu silmad särasid..Ma lasin endale ligi uued tuuled..Ma liikusin eluga edasi..Hulk uusi tutvusi, uued sõbrad, uued kogemused, uued tegemised, uued tunded..Elu tundus taas elamist väärt olevana..Ma olin kohe päris siiralt õnnelik, julge ja hea..Kõik oli hea, kõik tundus nii õige.

Ärkasin hommikuti hea tujuga, tervitasin rõõmsalt iga uut algavat päeva..Õhtuti uinusin õhinaga uut päeva oodates, uinusin naeratusega näol..Raske oli sulgeda uinakuks niivõrd säravaid, nii õnnelikke ja ootusärevaid silmi..Tundsin, et kätte oli jõudnud minu aeg..aeg elada õnnelikult, aeg naudingute nautimiseks, aeg südamest naerda..neil hetkil ei tundnudki see kõik nii uskumatu, ei paistnud unenäona..uskusin kõik olevat reaalsus..Uskusin, et olen kõike seda väärt..Olin rumal..

Olin liialt positiivne..Olin naiivne..

Kõik kukkus kolinal kokku..mitte miski polnud õige..Mitte miski polnud päris..Või siiski..minu tunded..need olid reaalsed..need on siiani...aga kõik muu? Kõik muu oli mäng, kõik oli vale..Kõik oli algusest saadik, etteplaneeritud, veatult teostatud teatrietendus..Ükski vale ei paistnud läbi.. ükski lugu ei näinud vaid loona..ükski sõna - mitte ükski ei jätnud muljet vaid sõnana..ükski kallistus, üksi hellushoog, ükski naeratus - ükski neist ei olnud külm, ega teeseldud..See kõik kukkus Sul väga hästi välja, said ideaalselt hakkama..Sa petsid mind 101 protsendiliselt ära, tegid mind lolliks, uskusin Sind tõepoolest..Supper teostus plaanile, supper!

Publik aplodeerib tormiliselt Sulle, vaibumatu aplaus..

Ja mina..mänguasi..elutu marionettnukk..mina olen nurka visatud..minu, kui nuku..mu olematu hing on purustatud, mu süda tükkideks rebitud, mu sära kustutatud, minu mina kildudeks lõhutud..olen prügikasti visatud..

Minu mured, mu valu..see Sulle korda ei lähe..Sul on minust ükskõik..Pean ise hakkama saama, ise otsuseid langetama..langetasingi..Nüüd ei tea, kas see oli õige..Kurb on, valus on, kahju on..kahetsen? ma ei teagi..ale! tean ikka! tegin tõesti vale otsuse, nüüd kahetsen..aga mida aitab kahetsus?? mitte midagi..mitte kui midagi..Aitäh Sulle toe eest..Aitäh! Lurjus!

Ja nüüd..nüüd ma püüan edasi elada..elangi! Ei usu?? Parem hakka uskuma, kuna hakkad mind iga jumalama päev nägema naeratavana..Näitemäng? Jah! Näitemäng Sinule. Seekord on Sinu kord olla publik. Vaata siis kuidas ma naeratan..Naeratan? Ei, see on naer..see naer on pilge Sinule! Sa oledki vaid seda väärt..väärt minu viha, väärt põlastust, väärt pilkeid..väärid mu õelaid pilkusid, kuid nimelt vaatan Sulle otsa sõbraliku naerunäoga..Loodan, et saad aru, kui rumal Sa olid, oled ja kui rumalaks Sa jääd..Mul on valus..on..Vahest jõuab see kunagi ka Sinule kohale.

Tahaks öelda, et vihkan Sind..tahaks tunda viha Sinu vastu..kuid ei suuda..ei.

Armastan Sind jätkuvalt, mu armas särasilmne lurjus.. armastan eile, täna, homme ja igavesti!