irooniline?

Kõndisin mööda teed..olin teel, teadmata kust, aimamata kuhu..ma ei tundnud midagi, ma ei tajunud midagi, ma ei huvitunud mitte millestki..ma lihtsalt olin..ja ma lihtsalt astusin..sügiseselt külmavõitu tuul sasis halastamatult mu juustes, kriipis armutult mu ürnadele põskedele punased külmajutid..ei heidutada lasknud ma end sellest, muudkui edasi astusin..midagi kukkus mulle pähe..miskit märga ja külma veeres mööda pea lage näo suunas..üha tihemini tundsin midagist end julmalt ründamas..tilkusin juba veest, kui selgeks sain- see on vihm..kehitasin õlgu ja astusin tuimalt edasi..pisarad silmas, pisarad põskedel, pisarad taevast..nutan julgelt, vihmas ei karda langetada pisaraid..vastutulijad niikuinii ei suuda eristada minu pisaraid vihma omadest..ja ongi võitlus pisarate vahel..kummad on tugevamad minu pisarad või vihmapisarad??..sadu raugeb lõpuks..päike tuleb välja, linnud alustavad juba taas siristamist..lõpuks taipan pilgu maha lüüa..milline rumalus minust, kuidas suutsin unustada end püstipäi tänavaidmööda uitama?niimoodi võivad ju teised näha mu pisaraid..pilk maas, pöördun vaiksesse üksildasse kõrvaltänavasse..võtan istet ühel elutööst väsinud, aastatest kurnatud kivitrepil..toetan pea kätele ja lasen pisaratel joosta...mõtlen endamisi:" miks ma olen küll nii rumal? miks ei võiks ma juba õppust võtta oma tehtud vigadest ja teisiti elama hakata? miks lasen ennast piinata, miks piinan end??" ohkan ja pühin pisarad..tõusen, naeratan, lükkan pea püsti ja astun edasi..see tähendab pigem tagasi..mööda tuldud teed...olen teel..teel tagasi..tagasi koju..

Ärkan varahommikul, esimesed päikesekiired kiikavad vargsi mu magamistuppa, linnud vidistavad juba usinasti oma hommikusi hääleharjutusi..kojamees askeldab väsimatult tänava ääres..postiljon astub väsimatu sammuga uksest ukseni ajalehed käes..ringutan ja sosisan :" Tere hommikust kaunis päev!" ..kohvi sai valmis, istun akna alla maha, kuulan uudiseid..rüüpan kohvi..naeratan..

Täna tulevad mulle külalised- sõnan endale, tõukan ketsid jalga ja lippan tööle.

Õhtu on käes, aeg koju minna. " Kus oled, ootame Sind väljas juba!" kostus telefonist..lõpuks jõudsin ka töömelust välja trügitud..külalised...lisaks siis veel neile ka mu mõned töökaaslased..tiir 24/7 bensukast läbi ja suund minukoju..sõbrantse polnud kimbagi veel kohal, keda hommikust saadik oodanud olen..selge, tuleb uurima hakata- mis toimub..üks on kohe tulemas...teine teel, teel kaugelt..teel hääletades, hääletades umbvenelaste autos..kamandasime ta sealt välja ja kihutasime talle järgi..seltskond jäi minu juurde..peatselt olime meie- teine seltskond tagasiteel nende seltsi..meie kolm..

Sellest õhtust sai alguse miski, mida nimetasin imeliseks! Miski, mis tegi mind üleloomulikult õnnelikuks. Miski, mida arvasin end mitte väärt olevana..Miski, miski suurepärane..Lõpuks ometi suutis keegi pugeda mu hinge ja liigutada mu südant..Hoiatasin teda, et ta õrn oleks..rääkisin talle omadest kurbadest valusatest kogemustest..selle kõige peale ta kallistas mind ja ütles:" kallis, ma ei taha iialgi Sulle haiget teha! teen kõik endast sõltuva, et oleksid õnnelik ja et sul oleks hea!" ..

Uskusin teda..ja oligi..ta tegi mind tõepoolest õnnelikuks..polnud iial varem ma tundnud end niii hästi..polnud kunagi varem keegi minust nii palju hoolinud..keegi polnud mind kunagi niivõrd palju armastanud..tundsin end tõelise printsessina, kõige armsama kaisukaruna..tundsin, et olen see kõige kõigem..olin õnnelik..siiralt, südamlikult, üleni..

Vale!

Kõik kukkus kolinal kokku. Ta valetas mulle. Ta mängis minuga. Ta oli mulle rääkind, kui palju tema varem oli haiget saanud ja kuidas temaga oli mängitud..ja nüüd..nüüd tegi tema seda minule..Ju tal oli vaja kellelegi kõik see halb tagasi teha..ju olin ma piisavalt sobiv mängimiseks..piisavalt sobiv idioot, kellele haiget teha..ju ma olin siis väärt vaid kildudeks purustamist..ta tõstis mind kõrgele kõrgele pehmetele pilvedele ja lasi sealt alla kukkuda..vaatas mõnuga, kuidas ma kildudeks purunesin ja tallas veel mu kildude peal veendumaks, et olen tõepoolest purustatud.. alatu lurjus..

Ma armastasin Sind..Ma armastan Sind..Ma jäängi Sind armastama..Miks Sa nii tegid minuga?? Sa vast ise ka ei tea..

Oled alatu lurjus..ma tahaks Sind vihata..tahaks Sind mitte mäletada..tahaks Sind ära kustutada oma elust..kuid ei..Sa oled mu sees..oled mu hinges, südames, mõtetes, silmis, unedes..me..me tahaks sind vihata..ma tahaks sind tõepoolest vihata..aga olen piisavalt loll..piisavalt, et Sind jätkuvalt armastada ja sisimas iga minut Sind tagasi oodata..Kui ma vaid suudaksin endale andestada selle, et Sind armastan..kui ma vaid seda suudaksin..

Aitäh Sulle mu purustatud südame parandamise, sellega mängimise ja taas kildudeks purustamise eest! Sügav siiras ja südamlik tänu Sulle kõige eest!

Tõusen trepilt, tõmban pähe kapuutsi ja astun edasi..kuhu lähen? ei tea..aga tean, et olen teel..teel kusagile..kusagile, kus pole enam pisaraid..kusagile, kus võin kunagi tõepoolest tõeliselt õnnelik olla..kusagile, kus ma pole veel järelikult olnud..astun ja liigun edasi..pisar põsel, kuid naeratus näol..pisar eemaletõukamiseks ja naeratus tugevuse näitamiseks..jah, ma saan hakkama..ma tõepoolest saan, ma tean seda...