Patrioot?!

Eestimaa, kodumaa..koht, mida armastame..Oleme siin sündinud, kasvanud..Siin me elame, siin me areneme, siin nutame ja naerame..Siin valame higi ja verd, et jõuda kord oma eesmärkide, ideaalide kõrgusele..See on meie kodu, see on meie kindlus..Meie kohustus on Teda hoida, armastada, kiita ja ka laita- kui tarvis..Teretulemast kodumaale!

Miks mõtisklen täna nagu paadunud patrioot?? Aga ma olengi, olengi patrioot! Mina seisan eestluse, Eesti ja eestlaste eest 24/7..Mind huvitab ööpäevaringselt, kuidas käib kodumaa käsi. Mulle läheb korda iga väiksemgi liigutus, mida tehakse meie riigi ja rahva huvides..Kui uurin ajalugu, kuulan ja vaatan videomaterjale möödunud tähtsündmustest, tulevad mulle silma liigutuspisarad ja ihukarvad turritavad terve keha ulatuses..Ma armastan Eestimaad ja jäängi seda tegema!

Möödunud laupäeval avati mu kodulinnas muistses vabadusvõitluses langenute mälestuseks ausammas..rahvahulk, mis selle auks kokku kogunes liigutas mind sügavalt..peeti südamlikke kõnesid, lauldi rahvalikke laulusid, asetati lilli samba jalamile..Kohal oli ka vabariigi president, austan teda selle eest väga. Kergitan olematut mütsi oma peas, teen sügava kummarduse ja naeratan..See oli meie auvõlg, võlg mis sai nüüd siis tasutud langenute ees..Nende ees, tänu kellele me olemegi siin ja praegu MEIE.

Täna aga, oli veel üks tähtsündmus..taas koduvallas..Korraldati heategevuslik kontsert ühe vana pühakoja taastamiseks rahakogumise eesmärgil..Kokku kogunes hulk inimesi, taaskord ilmutas end herr vabariigi president, mulgikuues..Esinesid Tõnis Mägi, Hedvig Hanson, perekond Johansonid, Robert Jürjendal, Ain Agan, Jaak Tuksam ja teised värvikad loomeinimesed. See oli südantsoojendav üritus, mis siis, et varbad külmetasid ja tagumik istumisest kanti kiskus..Hing heliseb siiamaani.

Miks ma siiski selliseid mõtteid heietan?? Kasutan seletuses ära Jaak Johansoni sõnu- Tänapäeva Eestis on raske säilitada lootust, olla õnnelik..Kõik rabelevad ja siblivad, et elus püsida. Valguse nautimiseks, päikesekiirte püüdmiseks on raske mahti leida..Ent nähes ja kuules, et on siiski olemas veel inimesi, kes tegelevad hingeelu edendamisega..Teevad tegusid, millest ei kuule ei raadiost, ega näe telerist..See sütitab südames leegi ning süstib lootust- me siiski veel elame, elu on siiski endiselt ilus!

Ja ongi! Inimesed, miks oleme kõik enamusajast nii enesekesksed?? Miks vallutab maad egoismlus?? Miks nutame ja halame, kui raske on elu, kui kole on ilm?? Mõelgem laiemalt, armastagem ka elu enda über, mitte ainult iseendid!

Minule jõudis see kohale, ma väsisin nutmast ja halamast oma n.ö. raske elu üle..nüüdsest on mu pea püsti, silmis sära, huulil naeratus..Elu on siiski ilus! miks? Sest, mul on mu kodumaa, mul on mu rahvas, mul on muusika, mul on sinu saade, mul olete teie!! Aitäh Teile!!!