kuradile kõik!

Mööda sai see aeg..aeg, mis tegi haiget..aeg, kus kartsin kõike ja kõiki..aeg, mil ma ei usaldanud kedagi- isegi ennast mitte..see oli aeg, mille jooksul teostasin kaevamistöid..kaevamistöid iseendas..lõpuks leidsin end taas..

Mu silmad särasid taas, mu naeratus oli siiras, mu hinges helises meloodia ning isegi süda tantsiskles julgesti rõõmust..saabus uus aeg- aeg minule..mulle tundus see kõik nii uskumatu, kuid siiski ei jäänud mul muud üle, kui avada tühjad pihud ja ahmida kõike seda ilu endasse..hakkasin isegi uskuma, et kurvad ajad said mööda..et olin juba piisavalt kannatanud, pisaraid valanud ja elu mõtte üle endamisi arutlenud..uskusin, et lõpuks ometi oli minu kord olla õnnelik ja elu nautida, päikseliselt naeratada, rõõmust kiljuda, rahulolevalt hingata ja oma olemasolu nautida..Ta tuli mu ellu ning pani mind taas uskuma elu tõelisesse ilusse..Ta lihtsalt oli olemas, Ta ei pidanudki midagi muud tegema selleks, et ma säraksin- Ta lihtsalt oli..Ta oli parim..Temas oli kõik, mida ma sisimas olin lootnud-oodanud kelleltki, kellega sooviksin jagada oma elu..kelle kõrval lihtsalt olla, elada, areneda ja särada..

Polnud ma iial varem tundnud midagi säärast..Ma olin tõeliselt, kohe päris päriselt õnnelik..Ma armastasin Teda..ei..Armastan siiani..ja armastan igavesti..

Mis juhtus?

Ma ei teagi..ju läks vast päike pilve taha..ju sai suvi otsa..ma ei tea..Ta ütles, et armastab mind..Ta ütles, et on vaid minu ja mina tema..Ta ütles..Ta soovis meile ühist pikka ja ilusat tulevikku..

Ühel hetkel sai see kõik äkitsi otsa?? Ma ei tea! Ma tõesti ei tea..Ma olen puntras..Ma ei saa midagi aru..Ta nüüd ütleb, et ei tunne midagi ega pole ka tundud..ometigi oli just Tema see, kes enne uinumist sõnas:"Musi, ma armastan Sind!" ..Tema tegi plaane, Tema unistas..Tema hoidis, nunnutas, hellitas ja armastas..Seda ilma häbi ja teeskluseta mistahes ajal, mistahes kohal, mistahes seltskonnas..Tema!

Ma ei suuda uskuda kogu seda praegust olukorda..Ei suuda ja ei usugi..Ma armastan Teda edasi.ja seda üha enam..Ma ootan kannatlikult..ja jään lootma, et ühel päeval koputab poisike nimega mõistus Tema uksele ja juhatab Ta minu juurde tagasi..

Praegu on Tema kurb ja üksi..Kurb olen ka mina..Aga pisarad..need on otsas..Ma ei oska nutta, ma ei taha nutta ja ma ei nuta..Ma naeratan..Mu nukrust täis pea on püsti..Mu kurbadest silmades on naer..Mu tegudes peegeldub päike ja ma paistan rahulolev ja õnnelik..Keegi ei tea, mis toimub mu sees..Valelik??..ei, ma lihtsalt..lihtsalt ei taha haletsust...Ma olen osav näitleja, näitlen ka endale ja uskuge või mitte, ma petan isegi ennast ära..

Ma püüan eluga edasi minna, elan edasi,kuid samas seisan paigal..Ma justkui jooksen, kuid mu jalad on betoonis kinni..olen õnnetu porikärbes õnneliku ämbliku õhkõrnas püünises..Ma karjun, kuid olen hääletu..Kakun kellast patareid välja, kuid aeg läheb edasi..

Tean, et elu läheb edasi..Tean, et elama peab edasi..Tean. Sellepärast ma ka olen ja elan..Kuniks elu..Seni ma armastan Teda..Igavesti, jätkuvalt ja alati!

Jälle, taaskord püüab elu mind veenda- õnn..see ei ole minu jaoks..armastus- ka see pole minu jaoks..ju see nii siis ka on..ju olen ma siis loodud olema see õnnetu, kes teeb oma olemasoluga teisi õnnelikuks..neid, kes usuvad õnne olemasolusse..ju on see minu ülesanne..ju siis.

Kuradile!