..tuleb tähtustada seda, mis on tõepoolest tähtis,..

Inimesed, teate ka, kui kallis on see elu, mis on meile elamiseks antud..teate?..aga ikkagi me kõik vingume ja viriseme..me elame vaid korra ja peame hästi ümber käima oma eluga, see ei ole antud meile niisama raiskamiseks, vaid meist igaühele on antud oma ülesanne, millest saame aimdust alles siis, kui oleme jõudnud elurongi lõppjaama ning alles siis mõistame, kuivõrd tore ikka elu on..paraku on siis juba hilja. Inimesed, elage ja nautige seda, et te elate!



Jah, ma tean, Te vaatate mulle otsa ja naerate, öeldes :" vaat, kes räägib!" Jah, ma tean seda kõike..mina olen teinud oma lühikese elu jooksul palju vigu, valesid otsuseid ja tihtilugu keeranud vasaku suuna asemel paremale või liikunud hoopiski otsejoones edasi..Ma olen nagu kass, no vähemasti on mul tunne, et mul justkui oleks elusid antud kätte mitu ning olen need kõik ära raisanud..olen jõudnud etappi, mil juba oskan elu väärtust hinnata..mulle jääb vist igavesti haiget tegema kõik see, mis peaks tegelikult jääma minevikku ning see tuleks unustada..kuid ei..ikka ja jälle viirastuvad mu silme ees need valusad hetked..need kõige mäletamist mitte väärivamad momendid, teod, sõnad..kõik need on mul detailse täpsusega meeles..see kõik on liiga valus, seda ei ole võimalik meenutada ise rahulikuks jäädes..olen parim näide inimesest, kellel tegelikult on tohutult vedanud..ses suhtes, et ma ju ikka veel elan..aga kõike seda tänu mu kõige kallimatele inimestele..



Mulle ei jõua vist ealeski kohale, mis hea pärast te kõik minust nii väga hoolite..oli hetki, mil ma kisendasin ja karjusin teie peale, ma ütlesin teist kõigist lahti, ma lükkasin teid kõiki endast eemale..ma ütlesin teile kõigile väga koledaid asju..ometigi te talusite välja kõik mu tujud, kõik mu kõige koledamad teod..ma tegin teile kõigile väga väga haiget..kas ma seda kuidagi nunagi ka korvata suudan?? vist mitte..Te jääte alatiseks minu pärast kartma ja muret tundma..



Kui pika tuka sisse ka ma oma silmad peidaks, kui maha ma nad lööksin, kui teeseldult ma ka naeratust välja ei punnitaks, kui palju ma ka ei püüaks olla rõõmsameelne ja oma eluga edasi minna..kõik see jääb mind alatiseks kummitama ja haiget tegema mõte, mis mulle üha enam hakkab kohale jõudma- ma tekitasin südamevalu, hingepiinu, magamata öid, pisaraid, närvipinget, hirmu, paanikat...kõigis teis, mu kõige kallimad..ja seda ei saa ma mitte kuidagi, mitte iialgi teile korvata..tegelikult ma ei väärigi teid enam, aga ikka olete te mul olemas..te olete mulle toeks, aitate mind nõu ja jõuga, mis siis, et ma seda ei vääri..

Ja endalgi on raske edasi liikuda, nüüd siis ongi käes lõpuks hetk, mil hakkan taas päris iseenda elu elama..päris ise..mõneti ma kardan seda, närveerin küll..aga samas ma ka rõõmustan - taas üks katsumus, mida ületada ja millega hakkama saada..edu siis mulle jah, aitäh! :)