Öö vastu 23. veebruari issanda kahetuhande kaheksandal aastal.

Alustan eilse kokkuvõtmist päris algusest. Niisiis.

Päev algas vaikselt, rahulikult. Magasin vist mingi poole kaheni päeval, mingi aeg tekkis vajadus minna poodi, kuna suitsud (tean jah, et need on väga pahad asjad) otsa. Toppisingi siis riidesse ning läksin muusikat kuulates, kaasa lauldes rõõmsalt astudes läbi vihma, tuult trotsides linna peale..noh, mis linn see ikka on, aga siiski linn, väikelinn..poodi on kodust mingi maiteagi maksimaalselt 500 meetrit..Lõbusasti ütlesin teenindajale:"Mina ikka selle sama sooviga, mis alati - kaks pakki helekollast!" Ta sai ilusasti aru, sain oma Camelid kätte :"Nägemist!" viisakalt ning astusin taas vihma kätte "tantsisklema"..Koju tagasi jõudsin, siis avastas kallis Liisi, et on aeg mullegi teatada, et ta on kodulinnas käimas..Niisiis kokkulepe sõlmitud- 20:20 astusin uksest taas välja..Saimegi kokku, kallistasime ning naersime :"Me kohtume nii paganama harva!"sõnasin mina. Liisi:"Noh, elu on selline!" Naersime ja kõndisime edasi. Muuseas vihma endiselt ladistas sadada. Liisil oli kõht tühi, niisiis läksime mõneks hetkeks tema juurde, kus ta kiirnuudleid hea näoga sõi. Mulle tuli telefonikõne, Ants teatas, et on venna Marko juures koos kalli Katrini ja tema meha Janariga. Leppisime kokku, et võtan mingi tunni aja pärast ühendust. Niisiis, oli meil Liisiga koos olla aega veel tunnike vaid..Sättisime riided siis selga tagasi - üleriided noh..Jalanõud jalga ja nagu me oleme, väiksest saadik kaks totut, läksime välja vihma kätte jalutama..Ei mu jalad ei vettinud ju üldse läbi ja üldiselt vihm ei ole ju ka märg, üldsegi mitte eksole!! Jah, märg ja läbivettinud ma läpuks olin nagu kassipoeg. Tulin vahetasin kodus riided ja jalanõud ning olingi peatselt järgmises toredas seltskonnas. Üks kallemaid sõbrantse, keskas üks kallemaid kui mitte kõige kallim klassiõde, Katrin- teda on alati maru hea näha..Noh elu on selline, et kallite inimestega on ikka hea koos olla..Lisaks siis veel kallid sõbrad Janar(ühtlasi Katrini küljepoolik), Ants, Marko. Mida peale hakata reede õhtuga kell 22:10?? Hmm, eks ikka nalja ja napsi! Jah. Istusime siis autodesse ja sõitsime Abja-Paluojja, üks lähedane väikelinn, kus on 2 vahvat kõrtsi..mõlemas oli hirmpalju rahvast ja otsustasime, et neisse kumbagisse ei lähe..Bensukast siis võtsime veidi alkoholi(seal müüakse kella 23-ni, siin 22-ni...eks sellepärast on suht tihe selles väikelinnas käimine) ja sõitsime tagasi kodulinna..Taas leidsime endid Marko korterist, kuulasime muusikat, puhusime juttu, napsutasime..hah, ajaviite leidsime - telefonidel meil kõigil sinihambad, hakkasime "kama sheerima" ..Janaril on  mingi muhe telefon, tema saab häkkida teiste telefonides ringi oma "mölafoniga"..no nalja sai. Lõpuks tuli meil kange isu statoili "burksi" järgi..võtsimegi kätte ja sõitsime ekstra selle pärast Viljandisse..jaa meie olemegi totud!! Viljandis tekkis mõte:"Ahhaa, mul on üks väga muhe sõber, kes siin elab, peksame ta üles!" Helistasingi, päris mitu korda. Tutkit, ta ei vastand..okei..vahva. Tulin lõpuks koju..kell oli mingi ligi 6 vist..istusin veel hetkeks arvuti taha, hmm..jaa vahva- pilt virvendas, pähh!! Keerasin magama ära.

Hommikul, hmm mis hommik kell pool 2, ärkasin selle peale, et ebamugav oli..no olin täisvarustuses riietega magama jäänud..kena!

Õnneks mul halb olla ei olnud ega ole ka..alkoholiringe vahetus juba mõni aeg tagasi vereringega ja olen lihtsalt jälle olemas.

Taavii küsis, et mis mul mureks oli, et helistasin. Jaa suur mure oli, tahtsime teda kummuli juua. Aga ta oli jõudnud meist ise ette, et siis oli iseennast suutnud kummuli juua ja magas. Olevat kuulnud kyll ilusasti, kui ma helistasin, aga käed ei võtnud vedu, et telefonile vastata. Naljatilk!

Ja siin ma nüüd siis olen..Öösel oli meil kõigil suur plaan minna Pühajärvele kuldkala püüdma koos diivaniga või siis ilma. jaa, plaanid on toredad asjad, need kipuvad mitte täituma:p

Vahva oli, vägagi tegelikult!