Täna olen mina varas..
Haaran pihku rooli, surun gaasipedaali jala alla ning asun suure kiiruga teele, Sinu juurde..
Kilomeetreid on palju..väga palju..Tee on pikk ja käänuline..Õues on pime..pean sageli näppima plastikust kangi, mis ülbelt vahetab ära  suured ja heledad tuled, mis näitavad ilusasti kaugele..lülitab need tuled haledateks valgusallikateks, mis näitavad vaevu 50 meetri kaugusele..miks näpin seda kangi? loomulikult sellepärast, et hoolimata mu halastamatust varguse plaanist, olen leebe inimlik naisterahvas, kes siiski hoolib teiste juhtide silmadest ehk siis mingi alateadlik instinkt püüab vältida teiste pimestamist ning seetõttu võimaliku avariiolukorda..
Pliks ja plõks, aegajalt eksib mu jala alla piduripedaal - kes kurat pani mu kiirele teele kiirusepiirangud??
Hoolimata rutust, järgin reegleid..Spidomeetri näit langeb aegajalt seitsmekümnele, vahel isegi viiekümnele..märk asula lõpp või kiirusepiirangute lõpp- jess!! võin taas kiirust lisada..jalg muutub raskeks..kiirust kogunud juba 110..kirun salamisi ennast, ma ju siiski rikun reegleid..kuid täna on see minule lubatud..no minu silmis vähemasti..Mu kiirustamise eesmärk on ju õilis!! või ei ole??

Ma ju ikkagi kiirustan Sind röövima!

Äkiline liigutus - sidur ja pidur..kuulen kummivilinat, turvavöö kisub mind istmesse..Loomad, kas te ei tea, et kell on öö?? miks te ei maga??..hetk hiljem lükkan taas käigu sisse ning ruttan edasi..pool maad veel..Kiirus vaid 90-100..Ma enam ei kihuta, tahan ju ikkagi jõuda Sinuni ja mis kasu oleks minust, kui oleksin lõpuks oma kiirustamise tagajärjel meelemärkuseta kusagil..suure tõenäosusega Sa isegi ei saaks teada, kui minuga midagi juhtuks..niiviisi siis endamisi mõeldes, tõttan Su poole..

Kilomeetrid mööduvad, neil kõigil on mulle rääkida oma jutt..Siiski ei jõua ma neid kuulata, mu mõtted uitavad jonnakalt Sinu juures, sunnin end keskenduma teele..Lõpuks taipan muusika mängima panna..Lükkan sisse plaadi, mille hetk enne teele asumist valmis kõrvetasin..Kuidas ma suutsin selle juba unustada, ma ju spetsiaalselt selle pika teekonna jaoks ta kokku paningi? Tuleb tunnistada, olen totu..jah, aga ma olen selle üle uhke..olen meeleldi totu - mee-lel-di!

No kaua võib? Miks tee Sinuni on niimeeletult pikk? Millal ma ometi kohale jõuan? Kas ma üldse tean, kuhu ma teel olen? 
Jah, suund on teada, aga mis edasi?? Kus Sa oled?
Ma ju ei tea!! Miks ma Sinule teatamata Su juurde kihutan?
Äkki Sul ei ole üldse aega minu jaoks? Äkki oled Sa hoopis tööl? Või äkki..

Ja kuulengi..plääk plääk plääk..No aitäh!! Mu telefoni aku andiski otsad..Kuidas ma Sinuga ühendust saan, kui kusagile Sinu lähedusse jõuan?? Ei saagi..

Suunatuli paremale..sidur-pidur..jään tee äärde seisma ja mõtlen..näen silti 35 km Tallinn ..Olen maha sõitnud juba 160 kilomeetrit..mõtlematult..ja nüüd..nüüd ei ole enam midagi teha..kell on ka öö..Kuhu tulla, ma ei tea..Sinuga ühendust ka ilma telefoni abita ei saa..Proovin seda sisse lülitada, ei mingit elumärki..Tunnen, kuidas pisar mu põskemööda veereb..mõtlen hetke..panen käigu sisse, suund vasakule, pilk tahavaatepeeglisse..teen tagasipöörde ning olengi sõitmas mööda tuldud teed..teel olleski langevad mu põskedele pisarad, kuid pühin need ning keskendun sõidule..kuulan Queeni, laulan kaasa..Märkamatult olengi jõudnud asulasse, millest minu koduni on vaid 4 kilomeetrit..ja kell kisub juba hommikusse..

Pargin auto,astun välja, panen uksed lukku..Seisatan veel õue peal ja vaatan taevasse..suur kollane kuu..kaunis..naeratan ja astun tuppa..

Arvutit silmates märkan - msn vilgub..Sina olid rääkinud..õigemini esitanud küsimuse :" Kus Sa oled??" ..nüüd oled Sa offline..vahetan riided, poen voodisse, sulgen silmad ja uinun..Ilusat und Sulle!

Nüüd siis..teinekord ma tean..enne, kui ma miskit teen, teatan Sinule..rumal on olla rumal..

Aitäh, et olemas oled!