Sina!

Kes Sa oled?
Röövel, salakuulaja, mässaja?
Eesti filmiklassikast Viimse Reliikvia vaba mees hoopis?
Mida teeb üks Sinusugune vaba mees?
Vallutab südameid ja on lihtsalt armas?
Tegelikult, mida iganes..Minu südamest said Sa jagu..
See lihtsalt kuulub nüüd Sinule, jah Sinule..Kuid hoia seda hellasti,
sest just see habras süda on saanud väga palju haiget!

Oled nagu aaloe salv, mis parandab haavast jäänud armid..
Nagu haavasalv, mis määritakse armkoele ning järjekindlal kasutamisel kaotab 
kõik jäljed olnust..
Oled kui naerugaas-Sa paned mind tõepoolest siiralt ja südamest naerma..
Varem oli minu naer mulle ravimiks..Naer aitas eemale peletada kurbuse ja valu..
Nüüd on see aga teistmoodi, sest kui ma naeran, siis õnnest..Tõesti!
Siiras aitäh Sulle! Mille eest?
Totukene, loomulikult lihtsalt selle eest, et Sa olemas oled..
Tean, Sa ütlesid, et ma väga ei loodaks miskit..
Me oleme niivõrd erinevad inimesed ja elaksime justkui erinevatel planeetidel..
Aga..Aga kas siis vastandid mitte ei pidavat tõmbuma??
Heakene küll, ma püüan ennast tagasi hoida..Olen meeleldi Su sõber..
Sa oled lihtsalt supper ja oleks võimatu olla mitte õnnelik, olles Sinu sõber.
Ära karda mu tundeid Sinu vastu..Sa ei ole ega muutu mu kinnisideeks..
Sa oled mulle lihtsalt üks kirgas päikesekiir, mis rõõmustab mind hommikust õhtuni mu teel..Oled ka lummav kuukiir..Tead ju kui väga ma kuud jumaldan!
Oled mu kuukiir, annad mulle valgust ka ööpimeduses liikumiseks..Sa oled hea!

Mäletad Sa neid hetki, mis koos veetsime..Need haprad tunnikesed..
Hetked täis häbelikku kohmetust..Hetked täis naeru..Hetked meie pilkudele..
Kas Sina ka tundsid soojust enda sees, kui me pilgud nii kogemata kohtusid?
Mäletad veel? Mina mäletan.Võin Sinulegi meenutada, meeleldi teen seda!
Kuid siiski- kõige lihtsam on seda Sulle meenutada neid hetki korrates..Jääd ootama?
Okei, ma ootan ka..ja kui saabub päev, mil taas kohtume, siis..
Siis räägin Sulle pilkudega kõigest..Pilgud pidavat olema ju esimesed armastuskirjad,
nagu kunagi ema salmikust lugesin, või kuidas?

Muuseas! Pean Sulle ütlema :" Sa oled võrratu romantik!!"
Et mille põhjal ma seda julgen väita? No meenuta!  Ei meenu??
Olgu nii, räägin Sulle sellest ka..Mäletad, me sõitsime mööda linna ringi, sihitult..
Otsisime mõnd ilusat kohta..Lõpuks see koht Sulle pähe tuligi..Viisid meid oma "salapaika" ..Kohta, kust avardus vaade jõele..Jõe ääres kiirgavatele oranzikatele tänavavalguslampidele ja sillale, mis annab võimaluse ületada jõgi, takistus kahe  jõeäärse asustatuse vahel..Öine linn, öised tuled, öised liiklejad..See oli ilus! Võrratu! Ja siis veel muusika!..Kaunis muusika, mis voolas me kõrvadesse..Ja veel..Veel olid selles hetkes sõnad..Sõnad, millega tutvustasime endid teineteisele..Oli palju meenutusi, palju möödunud hetki..Kõige selle meenutamiseks jääb mul sõnadest puudu..Ütlen siis nii - Olemas olla on talumatult kerge!!

Kui ütlesin Sulle värisevate käte, peksleva südamega, et mul on Sinu vastu tunded..
Sa ütlesid, et kuidas see võimalik on..et olime koos ju nii vähest aega..
Tead kullake, tunded ei küsi aega ega kohta..need lihtsalt tulevad või ei..
Paraku, seekord nad otsustasid tulla..See ei ole sugugi paha, ei ole!
Otse vastupidi, mul on hea meel..Sest tänu neile, tänu sellele, et Sina olemas oled..
ma naeratan alatasa endamisi ja kui satun Sinu pilti vaatama, tulevad külmavärinad peale..
Hea tunne, vägagi.

Kuid ma ei ütle, et Sind armastan..
Need on liiga tõsised ja suht mõttetud sõnad - päriselt ei oska ju keegi defineerida tunnet/sõna armastus.
Ütlen hoopis päris siiralt ja julgelt, arusaadavalt - Sa meeldid mulle väga,
olen Sinusse kiindunud ning tahan Sind lähemalt tundma õppida...
Ka sõpruses ju õpitakse teineteist tundma..Niisiis haarakem ohjadest ning kulgeme mööda elu käänulist teerada..

Avastame paiku, millede olemasolust varem isegi aimdust polnud, avastame asju, mille üle naerda..Avastame kõike, avastame koos!

Tunnen..Tunnen justkui oleksid Sa mu kõrval, kuid mu mõistus ju teab - Sa oled kaugel..
Tunnen justkui Sa saaksid aru, millest ma räägin - kuid ma ju isegi ei räägi, ma kirjutan..
Tunnen, et tahan Sind kallistada- see on ainus, mille kohta ei saa öelda, et tunnen valesti,
sest tahta võib ju palju..Ja ausalt, kui MEIE ükskord taas kohtume, siis kallistame..
kallistame kasvõi kogu päevanormi ära - kaheksa korda. Sa ju iseütlesid,
et Gunnar Aarma ütles kunagi, et inimene peab päevas vähemalt kaheksa korda kedagi kallistama..ja et objekt pole tähtis, vaid see, et see tegevus toimub ja see võib olla ka üks ja seesama..Niisiis embame!!! :)

Hakkasin taas naerma, olen rõõmus..See on vist positiivne, või kuidas?