parem õudne lõpp, kui lõputa õudus..

Tere kallis Sinu Saade, Tere kallis Sven, Tere kallid #sinusaate jutukas jutustajad-kaaskuulajad, Tere kõik kuulajad, Tere teie kõik!!

On taas kättejõudnud kauaoodatud pühapäeva õhtu, taas on eetris meie armas Sinu Saade, taas istume kõik koos siin ja kuulame raadiot, taas oleme me üks suur ühine pere.

Täna olen mina pehmelt öelda natukene melanhoolne, täna on minul õige pisut kurvavõitu õhtu, täna olen mina vajunud oma kõige sügavamatesse,  nukramatesse ja valusamatesse mõtetesse..Täna on minu hingel valus, täna on minu kord kannatada ja õppida naeratama läbi raskuste..Te küsite kindlasti MIKS? ah et miks, sellele on vaid üksainus põhjendus..sest..


Täna  on    Sinu       matused..
 

Seisan siin..siin tumepruuni tammepuust kirstu kõrval..imetlen selle siledaid kumerusi..selle õrn läige peegeldub mu silmisse..pisarad tulevad silma ja ma ei suuda midagi nende tuleku vastu ette võtta..

sarga kaas on tõstetud kõrvale, seda katavad tumepunased roosiõied, mõni üksik valge õis on ka nende vahele kenasti sätitud..kõik on vaikne, ilus ja rahulik..

kirstu sees on siidja läikega valge vooder, väike valge tepitud padi, 
mõned punased roosid..pehme..puhas..

pilt on pisaratest udune..pisar pisara järel langeb..seisan vaikselt, omaette..omas kurvas mullis..
minu ümber on teisigi minusuguseid, kõik nad pühivad pisaraid ja nuuksuvad kordamööda..

miks on see päev pisaraid täis..see hetk??..sellepärast, et täna on  Sinu matused!
Sa lebad keset seda kurbust vaikselt omaette naeratades..keset suurt sügavat vaikust..keset valu ja pisaraid..Sina naeratad..Sa oled rahuloleva näoga..Sa justkui naudiksid seda kõike..Sa tunned me lähedust, meie armastust Sinu vastu..Sa oled tähelepanu keskmes..kõik me oleme siia kogunenud vaid Sinu pärast..jah, vaid Sinu..

Su pea on pehmel säravvalgel padjal..Su kehakumerusi katab siidjas lina..Sind ümbritseb pehmus, puhtus, ilu..kuid Su käed on rinnal jonnakalt risti..Su silmad on jäädavalt suletud..
see õrn naeratus Su näol..ka see on jäädav..ei iial enam ei näe Sind lolle nägusid tegemas, enam iial ei näe Sind kulmu kortsutamas..enam iial ei puhke Sa südamest laginal naerma..Ei iial enam ei näe Sa päikesepaistet..selle tõusu ega loojangut..ei iial..see kõik on läbi..

Su suu ega silmad ei avane enam iialgi..Su süda ei löö enam..Su soonis ei ringle enam veri..Su keha ei liigu enam iialgi kopsudetöö tulemusena..Sa ei hinga enam..Sind enam ei ole..

Need on viimased hetked, mil õrn tuuleiil Su põski paitab..viimased hetked, mil me kõik Sind veel füüsiliselt näeme..kõik on läbi..

Sinu kirstule pannakse kaas peale..sõbrad kannavad Sind Su viimsesse puhkepaika..Sind lastakse vaikselt sügavasse auku..hakkan nutma..on minu kord haarata pihutäis mulda ning see Sinu hauda visata..need on mu elu kõige vaevalisemad liigutused..need kolm valusat pihutäit mulda..sõnan pisarais :" Jää hüvasti, mu kallis! Me veel kohtume, oota mind!" ja vajun põlvili..nutan..mind tõstetakse püsti ja viiakse eemale..mind kallistatakse, ma nutan meeleheitlikult..tean, et ei saa sinna enam midagi parata..Sa oled läinud..Sind enam ei ole..ei ole!

Juba sätitakse lilli Su kalmule..neid on palju..väga palju..haud on tihedalt lilli täis..lillevaip katab, soojendab Sind..süütan küünla..panen selle Su hauale..veel hetke mõtlen Su peale..ning lahkun..pisarad silmis, kuid on aeg lahkuda..

"Jää hüvasti, kallis, hüvasti!"


Võtan roostetäpilise võtme..see on külm ja kole..pistan ta väriseva käega suure tugeva ukse logisevasse lukuauku..keeran seda kaks tiiru..vajutan ukselinki, veendumaks- see uks on tõepoolest lukus..murran võtme lukuauku katki, pihku jääb vaid vana ja väsinud võtme ots..see uks on nüüd tõesti päris lõplikult suletud..kõik..nüüd on lõpp..toetan veel viivuks oma pihud sellele uksele, sulgen silmad, sõnan :" kõik, kõik on otsas!" ja lahkun..mida kaugemale jõuan sellest uksest, seda kiiremini hakkan astuma..
tunnen, kuidas tuul mu juustes vihiseb, ma lausa jooksen..hingeldan..lõpuks peatun ühes hämaras ja räämas pargis..istun maha ühe suure, vana ja elutarga puu alla, puhkan..pühin pisarad..ning naeratan..sosistan "Leenu, nüüd on aeg! on aeg edasi liikuda!" ja naeratan omaette..miski mu sees küsib:"Kas see on lõpp??" 
 ..jah..nüüd on tõepoolest lõpp..

hüvasti! jää jumalaga! minu kallid Inglid on ka Sinuga, pea seda meeles- jah, vaid seda!!

tõstan pea, tõusen püsti ning lahkun..lahkun ka sellest linnast..lähen ära..kaugele eemale..
lähen ja otsin võtmekest, mis avaks mõne uue ja parema, tugevama, kindlama ukse..
otsin ka naeratust, otsin õnne..ja eelkõige..otsin elu!! aidaku mind   Inglid!

Tänud tähelepanu eest, kaunist õhtu jätku Teile, loodan et vähemalt teil on kergem..
loodan, et teie suudate naeratada..ka mina püüan, tõepoolest püüan..püüan kõigest väest..

Kuulmiseni, kohtumiseni, nägemist!!

soojad kallid, pehme naeratus..saabub pimedus, on öö..küll hommikul taas päike tõuseb..
tõuseb nagu alati..ikka ja jälle idast!

Head õhtut!

alati teie,
Leenu.


PS! kallis Sven! soovilooks seekord, ole hea leia üles oma muusikavaramust taas kord Terminaatori kaust ning sealt lugu nimega:  Oma Kohal või siis Ainul Sina Võid Mu Maailma Muuta.
Aitäh! kallidmusidpaid!