Olemise talumatu kergus (Milan Kundera)

Inimpaar on loodud nõnda, et nende armastus on a priori halvemat sorti, kui võib seda olla armastus inimese ja koera vahel. See armastus on omakasupüüdmatu; inimene ei taha koeralt midagi. Ei nõua temalt isegi armastust. Kunagi ei esita ta küsimust, mis piinavad inimpaari: kas ta armastab mind? on ta armastanud kedagi rohkem kui mind? Kas ta armasta mind rohkem, kui mina armastan teda? Võibolla, et need kõik küsimused, mida armastuse kohta esitatakse, millega armastust mõõdetatakse, pannakse proovile, uuritakse, üle kuulatakse, ühtlasi hävitavad armastuse juba eos.Võibolla, et meie ei suuda armastada just seepärast, et ihkame olla armastatud, see tähendab, et me tahame midagi (armastust) tollelt teiselt, selle asemel, et minna tema juurde ootusteta ja tahta ainult seda, et ta oleks meie juures.
Ja veel midagi: inimene võtab koera sellisena nagu ta on, ei taha teda vormida oma arusaamade järgi, ta nõustub juba ette koeramaailmaga, ei taha seda temalt ära võtta, ei tunne armukadedust tema salajaste riugaste pärast. Inimene kasvatab koera, kuid mitte nii nagu mees tahab ümber kujundada oma naist ja naine oma meest.
Ja siis: Armastus koera vastu on vabatahtlik, mitte keegi pole talle seda peale sundinud. (Mitte nagu see, et inimene peab täitma igipõlist käsku "armasta isa ja ema!")
Ja peamine: Mitte üksgi inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. Seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole Paradiisist välja aetud. Armastus inimese ja koera vahel on idülluline. Selles pole konflikte, südantlõhestavaid stseene, selles pole arengut.