kallis inimene, kallis sõber, kas Sa tead..

kas Sa tead, mis tunne on, kui pead oma tunded maha suruma..need vaos hoidma..kui ei tohi lasta oma tundeid endast välja?? kasSa tead,mis tunne on, kui ühel hetkel oled jõudnud punkti, mil ei julgegi, ei tahagi midagi tunda?? kas tead, mis tunne on, kui oled ära unustanud, mis tunne on midagi tunda..kui oled suutnud endale nii veenvalt valetada..et ei tunne mitte midagi...ja lõpuks ei teagi, kas tunned midagi...ei tea, mis on tundmine?? kas tead, mis tunne on, kui oled kaotanud iseenda..kui oled kaotanud oma mõtted, arusaamad, maailmavaate?? kas tead, mis tunne on olla kadunud iseenda jaoks?? teistest rääkimata..kas tead? ütle palun, kas tead? ..ja alles siis tule ja ütle mulle :" Ma tean, mida Sa tunned." ..aga ennem..enne, kui oled seda kõike ise omal nahal tundnud..hoia oma armas keel selle koha peal hammaste taga..sest Sa ju ei tea!!!

aga mina..vat mina kahjuks tean vastuseid neile kõikidele küsimustele, mis ühtäkki tundub mulle vaid ühe suurtes trükitähtedes kirjutatud küsimusena:"MIS ON TUNNE?" ..ja ma ei oskagi vastata, ma ei tea, misasi on tunne...ma ei teagi enam...ei tea enam tõepoolest, mis tunne on midagi tunda..olen nagu elutu kivi pehme rannaliiva sees..katsu mulle peale astuda..astu julgesti..ma ei tunne midagi..olen tundetu..minus eneses enam tundeid vist ei ole..vähemalt ma ei tea..olen neid juba pikalt maha surunud..võib-olla on minus tundmusi, tundeid..aga ma ei oska neid tunda..saan aru küll teistest inimestest..abistan teid, kõiki teisi..oma nõu ja jõuga..võtan oma hingeasjaks teie mured, rõõmud, pisarad ja naeru..need, teie tunded, ongi ainsad, mida ma oskan tunda..enda omadest ei tea ma mitte tuhkagi..appi kui keeruline, te ütlete..ei, ei ole..olen sellega harjunud..olen juba jõudnud harjuda tühjusega, mis minus valitseb..mis sellest, et vahel ma ei suuda ning kibedaid pisaraid alla neelan, endas hoian..ja kui hästi läheb, siis suudan need ka endast välja valada..kuid minu pisaraid reaalselt..neid näeb väga väga harva..kõik, mis minus kipitseb, mis mind vähegi teinekord häirima hakkab..jääb minu sisse..kaitsereaktsioon maailma koleduse vastu?? vot, ei teagi...ma lihtsalt arvan, et kergem on hoida end vaos, kui hiljem rahustada end ning peeglist pandakaru näha..pisarad..pisarad on ju valusad..kibedad..kuumad..ma ei taha neid tunda oma põskedel..ei taha!

Oskate te mulle öelda, mis minuga on juhtunud?? kes ma olen?? ja kõige tähtsam, mis minust niiviisi edasi saab??  öelge, palun! aga ärge haletsege, ärge kippuge mind õpetama..kui te 101% kindlad ei ole oma vastuses mu küsimustele, siis parem vaikige..eks astun päevast päeva..nii nagu ma olen..lähemale viimsele  päevale..lähemale iseenda surmale..eks siis elu näitab, mida ta näidata tahab.

Teate, tulemas on jõulud..need on kohe-kohe kohal..paks lumi on ju maas, kas pole?? ei olegi?? aga mis jõulude jutt see siis käib?! misasja?! minu mäletamist mööda..noh, kui ma veel pisikene plika olin..nii meetri pikkune ja veidi peale vast.. mäletan, et ootasin hirmsasti jõuludenimelist püha..sussid olid akna peal, pikapäkud päkapikud käisid öösiti salaja minu sussi sees..jätsin neile isegi kirju, milledest mõned palusin neil edastada kuulsale Jõuluvanale..ja oh imet..hommikuks olidki kirjad läinud ning head paremat nende asemel mu armsa sussi sees..pärast päkkade esimest külaskäiku teadsin oodata juba jõulutaati ennast..aga alati..sellel ajal oli a-la-ti paks, särav, kohev, pehme ja valge lumi maas..vat need olid jõulud..aga nüüd?? kus on lumi? traditsiooniline jõululumi?? kas tali jääb siis tõepoolest taevasse?? njah...ja ka pikapäkud päkapikud...nende jaoks pole mul ka juba ammugi sussi akna peal..nemad külastavad mind vaid siis, kui olen poes..ostukorviga...riiulite vahel..siis nad poetavad head-paremat mulle korvi sisse..noh..inflatsioon vast..ei jõua ka nemad ise minule miskit head osta..vaid tuleb ise tasuda asjade maksumus..nii palju siis kinkimisrõõmust..ja ka jõulutaat ei saa tulla..see aasta vähemasti mitte...olete näinud rehvidega jõulusaani?? kahtlen selles..no ja järelikult..kui ei ole paksu lund ja käredat pakast..ei saa oodatud taat tulla..vat teile siis jõulud! ega ma neid tahagi..tõesti ei taha..teie tahaksite?? tahaksite üksildasi jõule?? jõulud..armastuseta..kui soovite, siis..palun, olge lahked! ..mina astun kõrvale.

nii on siis lood..selle aastaga..aastaringi silmus tõmbub üha koomale..elu üha nukramaks..õhtud pimedamaks..videvikud üha pikemaks..aeg üha üksluisemaks, üksildasemaks..kas sellist elu tahtsimegi?? järelikult..ju see nii siis peabki olema..ma ei virise, teadagi-mulle ei meeldi virisemine ja need, kes julgevad viriseda..virisege..virisege omaette, ärge häirige sellega teisi inimesi..meil kõigil on raske, kurb ja mida kõike veel..kah asi..tühja sellest, las olla!..õhtuti loojub päev..aga hommikul on ta taas platsis ju..kasvõi sellest võib ju rõõmu tunda..kui muust ei ole rõõmu leida võimalik..ja pealegi, kas on keegi öelnud, et elu peab lihtne olema??? minu teada küll mitte..niisiis, pea püsti, selg sirgu ja edasi.

kõige halva, oma sügava ja suure tühjuse, masenduse, valu ja pisaratekuhja..kiuste..ma siiski naeratan..miks? sest mulle meeldib naeratada, naerda..minu meelest on niimoodi hoopis kergem hakkama saada..naeratan..naeratage teiegi..elu siiski on ju pööraselt tore, päriselt-iga halb asi pidavat olema milleksi hea..no järelikult ei olegi halba..nii et elu lill!!

..nüüd keerutan vallatult, naeratan, väike kniks- plikalikult, mu vasakut silma jäglides näete, et teen ühe kelmika silmapilgutuse..naeratan taas ja jooksen ära..eesriie langeb, tuled kustuvad..järjekordne etendus sai läbi..

olge siis vahepeal vähemalt teiegi tublid ja nautige jõulurahu..käige surnuaias..süüdake küünlaid..kuulake kaunist muusikat..tundke elust rõõmu!

kuulmiseni.

Leenu