minu mõtted koos teiste mõtetega..yhesõnaga mitte ainult minu enda omad...

Miks kõikjal on kirjas, et armastus on ilus ja fantastiline. Miks kuskil ei ole seda kirjas, et see teeb ka meeletult palju haiget?! Kõik armuvad ja siis tunnevad end lihtsalt suurepäraselt: Imelik tunne kõhus, naeratus näol, südame kiire põksumine, hea enesetunne ja kõik muu säärane. Armastus on just see, mis murrab inimeste südamed, kui nad kaotavad oma armastuse, oma armastatu. See maha jätmine, selle tunne on täpselt selline nagu süda oleks sees miljoniks killuks lennanud ning sa ei suuda seda kunagi tervendada. Sa tunned ennast nukuna, et keegi on sinu tunnetega lihtsalt mänginud. Elu ongi mäng ainult ilma kustukummita. Paljusid asju ei saa inimene muuta. Kui kaotad kalli inimese ning sa tahad teda tagasi siis võib selle teostada vaid ime. Imed on need, mis ei juhtu just kõigi ellu sattuma..aga..Kui olete kellegi valinud siis alguses ei leia te õiget teda. See juhtub mõne aja pärast. Siis tunnete ära õige tema. See teeb haiget, kui peate maha jätma selle, keda tõsiselt enda kõrvale tahate, kuid soovitan teil valida teda hoolikalt. Inimesi on erinevaid, teil võib olla paar päeva järjest väga lõbus ja hea üksteise seltsis olla, kuid paari päeva pärast ei räägi kumbi üksteisega. Mõlemad väldite üksteisega. Ja kui üks neist leiab, et on aeg edasi suhelda, siis ei suhtle teine sinuga enam. Ta lihtsalt vaikib, ei vasta su kõnedele, kirjadele, sõnumitele, kooli peal ei ütle ta sulle isegi "Tere." . Mõne aja pärast ei suuda te üksteisega isegi enam ühes ruumis olla. See teeb haiget..

Nüüd mõni aeg tagasi tahtsin sulle helistada, kuid taipasin siis, et on liiga hilja. See oleks vale, sest sa ei kuulu ju mulle, sa ei armasta mind. Siiski ei suuda siind oma mõtetest tõrjuda. tahaksin sulle kõik oma mõtted avaldada...kuid tean et see oleks jälle vale. Võibolla ongi nii parem...parem, et me jääme sõpradeks ja ei midagi enamat. Mu südames on sul aga alati koht...vähemalt senikauaks kuni leian kellegi teise...kellegi tõelise..vb taas sinu..aga siiski..

Ole õnnelik, et Sina oled see kellele on haiget tehtud...usu mind, palju raskem ja valulikum on olla see kes haiget teeb ja kes endale kalleid inimesi hävitab... palun anna mulle kunagi andeks, sest armastan sind tegelikult siiani..

.......

..üha tihemini ja tihemini leian end taas mõtisklemast omaette..küsimusi kysimas iseenda käest..endamisi mõtteid mõlgutades ..küsin yha uuesti ja uuesti ja uuesi küsimusi iseendalt..vastata neile ma siiski ei oska...kogu see vikerkaarekarva elujada on kyll pealtvaadata lihtne ilus rõõmus ja mida kõike veel..aga pagan minu mõtetes..uhh seda ei oska isegi vist maailma parim psyhholoogki seletada mis seal toimub..iga hetk mõjub mu mõtetele laastavalt..iga minut..iga sekund..iga ..iga paganama sajandiksekund leian end mõtlemast asjadele mis mind piinavad..neist kuidagi ma lahti ei saa..tee või tina..tunnen end kui habras lilleõis metsatukas, millest kõige kallim olevus maailmas,nuusknõmmik, pidevalt mööda kõnnib ilma mind märkamata..olen nagu murdunud oks tuule käes vaevleval puul, mid aka kõige heatahtlikum olevus parandada ei saa..ma muudkui veeren a veeren..keereldes yha edasi ma veeren..leiaks ükskord ometi asu ja saaks lõpetada selle peadpööritava tuhina.. kysin endalt mis viga ..ah ei tea..jäängi niimooodi uperpallitama kuni tuleb yks suur ja tugev puu vastu ja lendan selle otsa edasi keerlema ja yhel hetkel tuleb hall pilvevana ..võtab mind enda pihku ..hoiab kinni ja lõpetab selle väsitava jada.. aga seni siiski pean istuma ja olema, mis siis et kujutan endale ette et oleksin justkui see veerlev klaaskuul kellena end ka siin mõtiskledes kujutlesin..kas nii on lihtsam ..seda ma kyll ei tea aga kes teab?..oskab keegi vastata kysimusele:"kuidas elada oma elu lihtsaks..kuidas mitte muutuda nukraks kui jääd omaette mõtisklema..iseendalt kysimusi esitama??" seda ma kyll ei usu et keegi sellele normaalse vastuse oskab anda aga jah..kui leiad vastuse..siis jäta see meelde ja toimi selle järgi..ikka ja alati tuleb ju tegutseda iseenda sisetunde järgi..aga kui see puudub..mis saab siis kui see tunne, sisetunne ma mõtlen , on kusagile peitu pugenud..ja toimid vaid ymbritsevat tajudes? ei tea...kas sel vahetki on.. mis on minu jutulgi..mõtiskluselgi mõtet..vist midagi..mõtetu on mõelda mõtteid mis tunduvad iseendalegi yhel hetkel mõttetud.. loodan veel siiski kasvõi tänase õhtu jooksul leida endale mõtte..enda elule mõtte..aidaku mind inglid!!

Sa oled häbematu. Viimane lurjus, keda ma tean. Tegid mu südame soojaks ja siis pauh, mõtlesid, et oli tore, aga selleks korraks piisas. Tegid mu südame soojaks ja siis viskasid selle ükskõikselt oma prügikasti, mida sa just tühjendama hakkasid. Viskasid mu sinna, oma mineviku sekka. Su näole ilmus tobe irve ja üle huulte vupsatas vaikne ja napisõnaline vabandus! Sa oled kuristik kuhu ma olen korduvalt valusalt kukkunud, aga nüüd ma sulgen ukse su järel lõplikult ja panen sinna ette igaksjuhuks oma hiigelsuure koera valvama, kelle eesmärgiks saab sinu hävitamine, kui sul peaks veel kunagi tekkima tahtmine selle ukse poole astuda. Keri kuradile sa napisõnaline lurjus, kes ei vaevu oma valikuid isegi põhjendama!!!!!!