Kes Ma Olen??

Kui esitada kellelegi küsimus „Kes sa oled?“, naeraks ta küsija alguses välja. See on ju loogiline, et ma olen mina. Kuid kui natukene järele hakata mõtlema, siis selgub, et sellele küsimusele ei olegi nii kerge vastata, kui esmapilgul tundub. Võib ju lugeda sõnaraamatuid, võõrsõnastikke, kuid küsimus jääb ikka üksinda ilma vastuseta, justkui oleks võimatu leida midagi, mis annaks vastusena ülevaate sellele küsimusele. Kuid kas kuskilt üldse on võimalik teada saada, kes ma olen?

Kõik teavad, mida tähendab sõna „mina“. See tähistab meid ennast, ainult meid. Sõna kõigile on ühesugune, „mina“, kuid keegi ei tähenda ju täpselt sedasama. Me mõistame teisi, kui nad räägivad endast, kuid enda defineerimisega jääme hätta. Olukorda saab aga lihtsamaks teha muutes küsimust. Uueks küsimuseks saab „Kes ma olen kellele?“. Oma vanematele olen tütar, oma vanemale õele olen noorem õde. Vanavanematele lapselaps. Onule ja tädile õetütar. Kassile olen isik, kes talle süüa annab. Kuid ma ei ole igale inimesele ainult üks isik korraga. Näiteks oma klassikaaslasele olen ühteaegu nii klassiõde, pinginaaber kui ka sõber. Kuid neile, kes mind ei tea, neile, kes elavad kuskil minule tundmatul saarel oma tundmatus metsakeses, olles eraldatuna kõigest ja kõigist, neile ei ole ma mitte keegi. Samas niimoodi võib ju igaveseks jäädagi välja kirjutama, kes ma kellele olen või ei ole. Kuidagi peab lihtsamalt ka saama.

Muudan veel küsimust. See on variatsioon eelmisest. Ehk siis, „Kes ma olen endale?“. Endale olen kaaslane ja seltsiline, endale olen oma otsuste vastuvõtja ja peegeldus peeglis. Ja see viimane eristabki mind kõige rohkem teistest. Vaadates peeglisse, on seal alati mina. Ükskõik kes vaatab peeglisse, näeb ta seal ennast ja mitte kedagi muud. On võimatu näha enda peegelduses kedagi, kelle kohta on võimatu öelda „mina“. Kuid peegel näitab ainult meie väliskesta. Meie kehaosi, kehakuju, nahka. Kuid sellest ei piisa veel ju enda defineerimiseks. Seal on näha küll meie minevik - meie läbielamised, kurvad ja rõõmsad mälestused, seiklused, mis lõppesid marrastuste ja kergemat või raskemat laadi vigastusega. Kuid meie siseelu, meie mõtted ja unistused, kartused ja hirmud, kavatsused on sealt puudu. Kuid kui oleks peegel, mis näitaks meile ka neid omadusi, siis mida me avastaks? Me avastaks, et me ei olegi enam peeglis üksi. Minule ilmuks sinna juurde minu vanemad ja õde, minu sõbrad, kindlasti ka need, kes ei ole mulle sõbrad, isegi need, keda ei salli. Ja sinna tuleks minu koduloom, võibolla isegi sõbra koduloom, kes mind hammustas ja tänu kellele ma kardan nüüd tema liigi esindajaid. Lühidalt öeldes oleks minu peegelduses kõik, keda ma tean. Miks? Sest nemad mõjutavad mind, minu käitumist ja olekut, muutes sellega mind ja saades osakeseks minust.

Aga lõppude lõpuks, kes ma siis ikkagi olen, ilma igasuguse küsimuse muutmiseta? Kas ma olen üks paljudest või olen eriline? Jah, ma olen eriline, just nagu kõik ülejäänud. Sest me ju koosneme oma sõpradest ja meid ümbritsevatest objektidest, olukordadest. Ja kõike samasugust ei ole päris mitte kellegi. Need, kes üritavad kedagi jäljendada, kas mingit kuulsat näitlejat või lauljat, naabritüdrukut või kedagi muud, kaotavad ära oma identiteedi ja ei saa peeglist vastu vaatavale näole öelda „mina“.

Kes ma olen? Sellele küsimusele otsest vastust ei olegi. Tõmban toaukse kinni ja riputan sinna sildi: „Vaikust! Ma arenen!“ ning üritan ise samal ajal välja mõelda laiemas vaates sellele küsimusele vastust. Ma olen kõik ja mitte midagi. Ma olen justkui lego või pusle, mis on kokku pandud mind ümbritsevatest teguritest. Seega, ma olen mind ümbritsev keskkond ja ja inimesed, ma olen inimene. Olen ingel ja kurat. Sest pole halba ilma heata. Olen natukene kõike. Kuid, mis kõige olulisem... ma olen mina ise.

 
/allikas www.miksike.ee  , aga täpselt ühtib mu mõtetega..sellep selle ka siia panin ;)