Elu on antud meile elamiseks, ei ole vahet- oled Sa sellega rahul või ei..oma viga!

Tsiteerin selles kirjutises Sven Pärn'a .


Elu mõte on paljudel leidmata ja veel enamatele ei tähenda see sõnaühend midagi. Kas siis elul on üleüldse mõte või kas peakski olema?
Elu mõte võib seisneda tema mõttetuses. Ütleb ju füüsikaseaduski, et segamini tuba aitab hoida universumi korrastatust. Mõne inimese mõttetu elu mõte on kogu hingest oma elupäevade pikendamise üritamine.
"Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" annab elu mõtteks konkreetselt 42. Pole midagi lihtsamat kui eksistentsiprintsiip lihtsalt välja arvutada.
Mind on alati hämmastanud inimesed, kelle arvates peab kõigel olema põhjendus või mõte. Aga ei pea ju. Näiteks järgmisel lausel ei ole mingit mõtet. Ikka vihik ajal kolmkümmend teler laeplaat aastas. Väga huvitav sõnajada, mis on sisuliselt seosetu. Kuid see sõnajada on siiski olemas. Mina lõin ta juhusliku mõttevälgatuse ajel. Võib ju ka elu olla selline seostamata juhuslike sündmuste jada, mis ei peagi omama mingit tähendust. Elu mõte võib olla hoopis olemata. Elu on absurdne mõttetu tõmblemine olematu eesmärgi nimel.
Filosoofiale tuginedes võib eksistentsiprintsiibiks pidada millegi muutmist. Üksikisiku elu mõte on jätta endast jälg ja muuta pärast tema surma elavate inimeste elu. Perekonnainimesed nimetavad tavaliselt oma elu mõtteks abikaasat või lapsi. Nemad ongi neile elamise põhjenduseks. Indiviidi elu mõtteks võib pidada soo jätkamist, elu katkematu kulgemise kindlustamist.
Pealiskaudsetele inimestele on elu mõtteks saada elult naudingut. Nad proovivad kõike ja riskivad kõigega, millessegi oluliselt süvenemata. Ja nende elu möödub tühjana. Kuid elu mõtestamiseks oleks hea teada midagi kõigest ja millestki kõike.
Ideaalse elu mõte seisneb teiste elule mõtte andmises. End alaväärtuslikuna tundvale inimesele, kes plaanib enesetappu, võib kasvõi pisike tunnustus elamiseks taas põhjuse anda.
Tulles tagasi endast jälje jätmise juurde, tuleb mulle meelde rootslase Lindströmi karikatuur. Sellel jalutavad sügiseses pargis kaks vanahärrat. Üks neist on järsku peatunud ja ütleb teisele: "Mulle meenus just, et unustasin oma elus miskit korda saata." See pildike iseloomustab hästi mõtestamata elu.
Elu mõte on ikka üks väga segane asi. Igaüks võib seda erinevalt tõlgendada. Ja tegelikult peakski meie kõigi elul olema erinevad eesmärgid. Vastupidine olukord muudaks meid üksteise kloonideks.
Aga tegelikult on elu mõtteks surm...


Elu ei ole halb ega hea, vaid on täpselt selline, millisena me arvame teda olevat.
Levinuim arusaam on, et elamiseks läheb tarvis palju raha. Ja kui sissetulek on väiksemapoolne, siis väidetakse end halvasti elavat. Kuid ka piskuga võib hästi elada. Kõik sõltub sellest, kuidas raha jaotada ja kust vajaminev muretseda. Täiesti korraliku diivani võib ka tasuta saada, kui vaid veidi vaeva näha. Kindlasti leidub kuskil keegi, kel on probleeme enda sohvast vabanemisega. Raha ei ole peamine; rikas on see, kellele piisab sellest, mis tal on.
Teine faktor, mis segab hästi elamist, on kartus surra. Möödapääsmatult tuleb sünni eest maksta surmaga, kuid seda alles elu lõpus. Pole tähtis, kuidas või millal me sureme; see on paratamatus. Peamine on elada. Oma päevade raiskamine püüdele neid pikendada üksnes teadvustab sügavamalt paratamatust. Kuigi surmakartus on üks elu definitsioone, tuleks surmast mõelda kui millestki määramatus tulevikus aset leidvast. Hästi elamiseks on meile antud lõputult aega. Aeg lõpeb meie surmaga, kuid kaotab pärast seda oma tähtsuse.
Väga oluline on ka elukaaslane ning perekond. Lapsed ja abikaasa annavad elule mõtte ja aitavad üle elada ka raskeid aegu. Ideaalsed partnerid täiendavad teineteist ja muudavad üksteise elu täiuslikus. Kuid mida teha elukaaslase puudumisel? Tarvis on vaid silmad lahti ringi käia ja märgata inimesi enda ümber. Võib-olla on selleks "õigeks" meie naaber või ammune tuttav. Ehk isegi juhuslik vastutulija. Armastus on kõikjal ja muudab elu elamisväärseks.
Sugugi vähem tähtis pole ka mõttetu püüd täiuslikkuse poole. Inimesed seavad endale saavutamatuid sihte ja nendeni jõudmise luhtudes langevad masendusse. Eeskujudeks võetakse idealiseeritud meeddiakangelased ja kui püüd neile sarnaneda ei õnnestu, peetakse end alaväärtuslikuks. Mõttetargad on kord öelnud: "Ära püüa olla suur mees, ole lihtsalt mees!" Paremuse poole püüdlemine on hea, kuid ei tohi unustada, et oleme inimesed.
Ka visalt jälitav ebaõnn võib ellu süngust tuua. Kuid kõigel on põhjus, isegi halbadel asjadel. Ebaõnne on tarvis, teadmaks mis on õnn. Ja ega siis õnnetused kogu aeg ka ei juhtu. Enamasti läheb plaanitu meil siiski korda. Elamaks hästi tuleb osata rõõmu tunda ka pisiasjadest. Lüües ära pea, võib rõõmustada, et jalg terveks jäi. Igas halvas on ka midagi head.
Seega tuleb häsi elamiseks osata toime tulla vähese rahaga, mitte mõelda surmast, omada perekonda, seada reaalselt saavutatavaid sihte ja osata ka ebaõnnest rõõmu tunda.
Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles.



......................................
.................................................

päris hästi väljendatud..vähemalt mina arvan nii..
................................................................
................................................