...armastus ei küsi tulles..

"Nii tahaks jääda," ei uskunud enne veel iial end ütlevat nii. Kuid Sinuga päevad, mis veetnud, on tohutult head, kuigi siin olles enamus ajast pean veetma ma üksi. Ma kardan..

Kõnnin mööda teed. Kuhu lähen? Ei tea, aga ma olen teel. Kust tulen? Sealt kust mind ära aeti. Aga miks siis üldse läksin? Kui teadsin?Läksin, sest mina tahtsin nii. Tahtsin minna, tahtsin olla, tahtsin jälle loota, et..Tahtsin...Äkki tahtsin ka seda, et mind ära tõugatakse, selleks, et jälle minna.Mitte keegi ju ei kutsunud, aga ma tahtsin ikkagi minna ja ma läksingi.Tean ju, et saan jälle lüüa, aga sellest hoolimata, tahan ikkagi minna ja lähengi..Kuid Ta ei tea, et käin tema pärast.Aga kui teaks?Kas see muudaks?Miks peakski?
Mul pole ju isiklikku arusaamist, mul on vaid puidust süda ja karburaator, mis ei tööta, rääkimata elust, mis libiseb käest. Olen üksi ja ometi teistega, sest nõnda on lihtne. Sest nõnda ei pääse jumala käest. Elu on õige vaid korraks, vaid hetkeks ja siis kõik aina lendab.. lendab, mis siis..Lennata hetkeks sinna, kus taevas, sinna, kus maa. Siit ära ainult.. ainult igaveseks saaks.Ja ühel hetkel on kõik rebitud kontekstist välja. On vaid Sina ja mina ja maailm. Kuid Sind ei ole kunagi olnud olemas mujal, kui minu unistustes. Ja maailm on võlts ja täis valu ja naeru. Ja mina olen mina. Ja varsti pole enam mindki. Aga kogu selle kaaluta oleku kestel seisab universum pigal ja mina lendan ja põrkan vastu tähti ja planeete ja mõnikord ma olen väsinud. Ja tegelikult ma ei teagi, mis toimub või kuidas panna midagi toimuma. Meet the real world coming out of Your shell. Ma olen murtud ja kortsutatud ja tükkideks rebitud puslejupike, mis ei sobi enam pildile, kus peaksid mürama kõigi standartite järgi armsad kassipojad. I get over. I get older. And then i'll die. And there's no regret. Ma ei peagi olema teistsugune, kui ma olen..olen yksainus suur vaikus..Mis on see, mis paneb meid mõtlema igavese vaikuse üle. Kas on need mõtted valjud meil peas, meie endi süles. Miks keegi kuulata ei oska igavest vaikust, mis on tasa. Miks otsime teda sealt, kus keegi sellest kuulda ei taha. Vaikusel on vaid üks toon - hääletu vaikuse toon.
Ta on osa õhust ja meist, seda kuulda võib igal pool. Ka muusikasse vahel vaikus end sisse peidab, kuid hetkeks. Ta sealt kohe kaob ja muutub meie kujutluse petteks.
Mõned kardavad vaikust, seostavad seda üksindusega. Mõned ootavad vaikust, et saaks olla üksi iseenesega. Kaduda hetkeks vaikuse maailma ja seal rahuneda. Nagu mere lained, mis on jõudnud tormis vahuneda.
Kõige ilusam vaikus on siis, kui mitte midagi ei kuule.
Su vaate pilt: loojuv päike ja meri annavad tere kuule. Et saaks saabuda öö ja vaikus võimust võtta kogu maa. Et saaksin mina siit hingede maailmast.. igaveseks kaduda..kuid..yhel hetkel...yhel hetkel leidsin tornist. Ma ei teadnud, kuidas sinna sain. Seinaäär oli konisid ja klaasikilde täis. Igasugune terav tundmus puudus ja keegi oli mu pudeliga jalga lasknud. Mõtlesin, et see on isegi parem kui päris. Surusin käed taskupõhja ja toetasin otsaesisega vastu seina, suurendasin enda ja seina vahelist nurka vähehaaval iga tunduvalt minuti möödudes. Lõpuks tajusin vähest valu, ent selle peale üritasin hoida end veelgi kangemana. Nägin juba vaimus pilti, kuidas end järsku lõdvaks lasen ja näoga seina vaon, kukun pahupidi ja saan mingid mõttetud kriimustused, mille tekkimist hiljem teistele seletama pean. Kehitasin õlgu ja hakkasin sigaretti otsima, toetudes endiselt seinale. Tundsin end vaikse ja rahulikuna. Leidsin ja süütasin sigareti, kuulasin end seda ahmimas, kuulsin paberi põlemist.. Uks lendas lahti, ta tõmbas mind istuma ja hakkas rääkima. Me polnud ühest maailmast, seal pidi olema kaks pilti, lihtsalt väga.. kummalises seoses. Ta šestikuleeris ägedalt, rääkis midagi männikoorest, jõest ja sillast, päikesest, seal oli midagi rohelist.. Aga ma ei kuulnud seda, ma teadsin seda peast. Ma ei kuulnud, mida ta rääkis, aga teadsin..Kaugel puude all märkan. Pisike tüdruk mustas kleidis. Lilled käes.
Seisan ja vaatan. Ta on nii tuttav. Samas võõras ja ta käed, nägu, kõik ta ihu on lumivalge. Kuid miski.. punane...verepisar veereb mööda ta nägu.. See on tuttav..Ta on kurb. Kuid ta naeratab mulle. Üritan joosta ta juurde ja lohutada. Pisar voolab ka mööda minu nägu.Lilled ta käes on verepunased roosid. Närtsinud. Ta on nii tuttav. Samas võõras..
Mõistan teda. Ta on nagu mina. Väsinud ja närtsinud. Naeratan. Temas..on kõik.. nii.. minulik? Kas olen leidnud sõbra? See on unenägu. Pimedale. Olen õnnelik? Ei kahjuks mitte. See on siiski unenägu. Ma ei leidnud sõpra. Vaid enda.
Kõnnin mööda verepuude alleed. Lehtedelt tilgub verd, mis ei hüübi iialgi..Kõik on nii tuttav seal alleel. Haavad ei parane kunagi..aga ka sellel kunagil on kunagi lõpp..jään seda ootama..