oleng väljaspool?

täna juhtus midagi eriti kahtlast..ja koguni kaks korda päeva jooksul..nimelt esimene kord oli siis selline, et..
nii alustan siisotsast peale..tõusin hommikul mingi kella seistmest..tümbasin riided selga ning praktiliselt kohe astusin välja uksest, armsast väikesest uksest..
trepist rõõmsalt unisena tatsasin alla..aga..
nii kui astusin välja välisuksest juhtus peale suitsusyytamist see mis mind ehmatas..
korraga nägin et ma astun sealt uksest välja ja kõnnin enda suunas..keeran suure tee poole , tümban suitsu ja longin bussipeatuse suunas..eiei..ma mitte ei näinud enda ette..vaid nägin iseennast..nagu oleksin ennast peeglist vaadanud...aga ei ..nii se ei olnud..ma nagu oleks oma kehast välja läinud ja lihased lihtsalt tööle jätnud ning jälgisin nende mõtetut kuid tavapärast tegevust..sama stsenaarium jätkus päris pikka aega..nägin ennast ka bussi ootamas veel..ja seda kuidas suitsu prygikasti peal kustutasin ning bussi astuma hakkasin..kuid nii kui seda tein hakkasin nägema enda ette..nagu tavaliselt..kolisin tagasi oma kehasse..olin väga ehmunud..istusin ruttu esimesele ettejuhtuvale pingile..ning jäin lolli näoga yhte punkti vahtima..vääga weird..:S samas kahtlane jah, aga omamoodi eriliselt vinge kogemus..
mõtlesin et watta fakk..ja ei osanud sellest midagi arvata..

sama asi aga kordus kui yhikasse jõudsin, kui toas pingile istusin ja läpaka käima panin..nägin ennast sellisest vaatenurgast justkui oleksin klaviatuur..ahhh..ma ei taha sellele enam mõelda..tunnen end tõeliselt imelikuna..brr..suht skeeri kaa..

olen ma haiglane? hull? või lihtsalt imelikult segi keeranud?? ma ei tea, aga väga imelik oli selle päeva algus..väga väga...ma ei oska midagi arvata sellest, kas see oli halb või hea..imelik oli ta aga küll.. uhhh