su silmad on täis viha..viha minu vastu..mis teha..praegu meenus see laul pistodast viimsest reliikviast, kus on sõnad " ykskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.." minu kohta võib öelda seda et..sitasti läks see värk..aga pinged olid minus kogunenud ja ma plahvatasin..seda poleks vaja olnud..aga tegin haiget oma köäitumisega iseendale..ma ei tea kas ka sulle..loodan et mitte..vb oli hea et sain välja paisatud oma rumalad mõtted..vb mitte..aga sellepärast ei ole ka mõtet kõigele kriipsu peale tõmmata...kui siis ainult kriips musta pastakaga minu põsele..või mida iganes..juba on mul see tunne et sa taas lõpetasid meie ..uhh maitea meie suhte? ah ma kardan isegi mõelda..kardan olemas olla..ja sa ytlesid et ei tee mulle enam haiget..okei unustame siis selle mis oli..mis oli eile ma mõtlen..olime mõlemad joonud..kes rohkem kes vähem aga siiski..ma ei saa sinna midagi parata et sind armastan..vajan sind..wadeva jh.. :( niu
Leenu vajub vaikselt nurka kössi ja mõtleb omaette..isekas v mmitte aga nurgas ta on..
päikest v mida iganes soovid.
[kurbusehunnik]
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment